Eesti Pereteraapia Ühingu esinaise, psühholoog-psühhoterapeudi Siiri Tõniste sõnul otsitakse paarisuhtest tihtipeale lapsepõlves vajaka jäänud tunnustust ja lähedust - seetõttu on toimiva paarisuhte eelduseks partnerite piisav eraldatus oma päritoluperest.
«Pereteraapias räägitakse sellisest asjast nagu perekonna pearaamat. Lapsed saavad kodust lahkuda siis, kui nad tunnevad, et on saanud vanematelt kõik, mida neil on vaja olnud saada; ja samamoodi tunnevad vanemad, et nemad on andnud oma lastele kõik, mida nad on pidanud andma - see bilanns on tasakaalus,» selgitas Tõniste.
Kui inimene aga tunneb, et tal on jäänud vanematelt midagi saamata, mingi tunnustus, mingi kiitus - loob see terapeudi sõnul eelduse, et tema suhe partneriga saab olema keerulisem, et võib tekkida rohkem pingeid.
Tõniste tõdes, et reaalses elus enamasti ei teki selliseid paarisuhteid, kus mõlemal poolel oleks nii-öelda bilanss tasakaalus. «Tavapäraselt astutakse paarisuhtesse ikkagi teadvustamata ootustega, et partner rahuldab lapsepõlvest vajaka jäänud emotsionaalsed vajadused, annab seda turvalisust, mida vanematelt ei saanud, annab seda kinnitust, annab seda lähedust.»