PALJU ÕNNE! ⟩ Armastatud teletäht on sündinud kõige magusamal päeval

Kas selleks, et südameid võita, on tarvis skandaale kokku keevitada, kõva kisa teha ja paha poiss olla? Oh, ei! Saab ka suure sooja südame, terase sõna ja sädeleva huumorimeelega. Just nii teeb Jüri Butšakov ja temast on saanud üks populaarsemaid mehi.

Täna on armastatud saatejuhil Jüri Butšakovil sünnipäev. Sel korral sattus pidupäev kohakuti vastlapäevaga ehk aasta kõige magusamasse seltskonda. Jüri juhib sel kevadel «Õhtu!» kõrval suurejoonelist saadet «Tähtede täht». Palju õnne!

Jüri Butšakov on «Õhtu!» ühe saatejuhina Eesti peredes igapäevane külaline. Kuid hittsaatega «Tähtede täht» saab temast saanud lausa pereliige. Mis on selle mehe saladus vaatajate südamesse jõudmiseks?

Avaldame armastatud teletähe sünnipäeva puhul Jüri Butšakoviga 2023. aastal tehtud pika portreeloo. Palju-palju õnne Jürile Postimehe poolt! Pidupäeva puhul on lugu täismahus avatud kõigile.

Jüri Butšakovi soojus sulatab kõik südamed, olgu suured või väikesed. Foto: Madis Veltman

«Tähtede tähe» kontseptsioon on pannud tuntud Eesti muusikud oma mugavustsoonist loobuma. Millal sina viimati mugavustsoonist välja astusid?

Kui ma esimest korda «Tähtede tähe» lavale läksin, oli see mõnes mõttes kindlasti kerge mugavustsoonist väljaastumine. Esimeste salvestuspäevade eel ju täpselt ei tea, kuidas asjad sujuma hakkavad. Õnneks esimese saate poole pealt hakkasin tunnetama, milline see saade on, ja see hakkas mulle kohe meeldima. Eelkõige astusid saates mugavustsoonist välja siiski meie tähed – see, mida mina tegin, pole võrreldav sellega, mida nemad pidid tegema, seega müts maha nende ees. Üldiselt mul aga teles mugavustsoonist väljaastumist enam ülemäära pole. Tunnen, et olen saanud tõeliselt palju asju teha, ja see on tore.

Loe lähemalt «Tähtede tähe» põnevatest telgitagustest portaalist Elu24!

Samal teemal

Tähtede täht

12. veebruar

VIDEOINTERVJUU ⟩ Saates «Tähtede täht» osalev Ott Lepland: naljalt ikkagi sinna tantsuplatsile muidu ei lähe (3)

Samal teemal

Tähtede täht

13. veebruar

VIDEOINTERVJUU ⟩ Saates «Tähtede täht» osalev Saara Nüganen: ma pisut kardan, aga loodan, et mul on enda trumbid

Aga eraelus?

Mulle meeldib kodune elu nii palju, et seal pole otseselt sellist mugavustsoonist väljaastumist. Kodu ongi selline koht, kuhu lähed, et oleks mõnus, mugav ja tore. Pean tunnistama, et mulle meeldivad hoopis väljakutsed, nagu näiteks uued saated. Olgu see «15 küsimust», «Tähtede täht» või iganädalane töö saates «Õhtu!», väljakutsed on minu jaoks ääretult olulised – püüan neid endale pidevalt leida ja proovin neid edukalt täita. Hoolimata sellest, et saan töö juures palju asju proovida ja väljakutsetena vastu võtta, olen üleüldise elu siiski niimoodi ära korraldanud, et mul väga palju mugavustsoonist väljaskäimist ei ole.

Jüri Butšakov on teinud suurejoonelise tähelennu ka saate «15 küsimust» eesotsas. Foto: Kuvatõmmis saatest

Ütlesid enne «Tähtede tähe» juhtima hakkamist, et sul on saate suhtes kõrged ootused. Kas saade vastas su ootustele?

Mul olid kõrged ootused, sest nägin, millised lauljad meil seal koos on ja kui palju tööd nad enda kallal teevad. Saatesse kaasati ka palju teisi professionaale: stuudioansambel, taustalauljad ja tantsijad, Eesti parimad režissöör ja produtsent… Polnud ühtegi põhjust kahelda, et sealt midagi vägevat tuleb, ja ma ütleksin, et on väga hästi läinud. Vaatajad on meid üles leidnud ja niipalju kui ma olen lauljatega rääkinud, on neile tekkinud ka uusi kaasaelajaid, sest nad on esitanud muusikat žanrites, milles neid varem pole nähtud. Noorele lauljale oli see tore samm, kogenud lauljale võib-olla isegi teine tulemine. «Tähtede täht» oli üllatusi täis saade ja need üllatused on olnud positiivsed.

Ma olen teles kindlasti elavam kui kodus. Nii energiliselt päev otsa ringi joosta, nagu ma jooksen… Ma arvan, et mu naine ja lapsed väsiksid sellest päris ruttu ära.

Enamasti juhid saateid koos Pireti ja Robiga. Mis sulle üksinda saate juhtimise juures meeldib?

Mul on ääretult hea meel, et meile usaldatakse ka teisi saateid. Ükskõik, kuhu mina, Robi või Piret «Õhtu!» saatest läheme, teame, et oleme jõudnud sinna tänu meile kolmele. Koos me alustasime meelelahutussaadete juures ja varsti oleme juba tuhat saadet teinud. Keegi kiitis mind peale «Tähtede tähe» salvestust ja ütles, et «Õhtu!» on andnud saate juhtimises kõva kooli. Ma ei tea, kas nimetada seda kooliks, mulle meeldib nimetada seda lihtsalt tööks, mida ma armastan. Seda tööd on saadud üheskoos päris pikalt teha. Aga ma ei hakka neile head meelt tegema ja ütlema, et tunnen üksi laval olles neist puudust. Pealegi, kolmekesi oleks veider «15 küsimuse» laua taga mälumängu juhtida. Seda peab üksi tegema, sest see on selline formaat, nagu ka «Tähtede täht». Ma tohutult naudin neid saateid: «15 küsimust» ja «Tähtede täht» on justkui vägev reis kuskile, kuhu sa terve elu oled tahtnud minna. Naudid seda protsessi ja annad endast parima ja kui tulevikus võimalus tekib, lähed veel, aga lõpuks tuled «Õhtu!» juurde tagasi. «Õhtu!» on nagu selline kodu ikkagi.

Jüri Butšakov. Foto: Keir Rämson

Su juhitud saated on loomult väga eriilmelised. Mida sa eri formaati saateid juhtides silmas pead?

«15 küsimust» on mõttetöö saade, seal püüan mängijatele toeks olla ja pinged maha võtta, et nad saaksid rahulikult õigele vastusele keskenduda ja end viiest kaamerast mitte häirida lasta. Minu ülesanne saatejuhina ongi luua selline õhkkond, et neil oleks hea mängida, sest kui neil läheb hästi, läheb saatel ka hästi. Keegi meist ei taha näha mälumängu, kus mängijad ei tea ühelegi küsimusele vastust. Sa tahad ikkagi, et inimesel läheks hästi.

«Tähtede tähes» on meil tore punt, kellega seda saadet teha. Kui «Õhtu!» saates on mul Piret ja Robi, siis «Tähtede tähes» on Lenna, Andrei ja Mihkel. Otse loomulikult ka kaheksa suurepärast tähte, kellega ma igas saates kohtun ning kes aitavad mul seda vestlust pidada, mis meil seal üheskoos tekib.

On teil juhtunud «Tähtede tähe» lava taga ka mõni apsakas või lõbus lugu?

See on selline «õhtulik» küsimus. (Naerab.) Mis puudutab stilistikat või ettekantavaid tekste, olin ma mingil perioodil oma karjääris küll suhteliselt valiv, aga olen õppinud aastatega inimesi enda ümber rohkem usaldama. Usaldan näiteks tohutult meie stilisti Karolin Kuusikut, produtsent Kaupo Karelsoni, režissöör Marekit ja toimetajaid. Läksin «Tähtede tähte» sellise suhtumisega, et proovin hinnata seda professionaalsust, mis mu ümber on, ja mitte tunda kohustust iga detaili ise valida või teha. Seetõttu polegi apsakaid väga juhtuda saanud, sest kogu saade on nii hästi ära korraldatud, et saan minna ja keskenduda täielikult oma tööle. Jumal, mul on isegi eraldi ruum! Ma olen seal grupis vist ainus, kellel on oma ruum. Saan vajalikel hetkedel minna ja täiesti oma keskkonnas asju läbi mõelda, seega usun, et mulle on võimaldatud parimad tingimused. Annan endast parima, et saate meeskonda oma tööga tänada. Kui see töö tuleb hästi välja ja nad on ka rahul, on järelikult kõik hästi.

Jüri «Tähtede tähte» juhtimas. Foto: Mardo Mannimagi Stuudio7

Seda on rõõm kuulda, aga äkki mõni apsakas on ikka ette tulnud?

Üks apsakas oli kantrivoorus. Mitte võib-olla apsakas, seda on apsakaks veider nimetada, aga seal oli näha, kui palju me üksteisega suhtleme ja kuidas see võib kanduda lavale. Arutasime Stefaniga kantrisaate eel tema suhet selle muusikastiiliga, aga kuidagi läks jutt hobuste peale. Ta käis «Hope'i» muusikavideo jaoks mõned korrad ratsatrennis, mille peale ütlesin, et ma olen ka paar korda käinud, sest mu naine on endine Eesti tippratsutaja. Laval viisin jutu taas hobustele ja lootsin, et ta mainib oma ratsatrenne, aga see kavalpea tõi kohe hoopis minu naise mängu ja kuulutas, et «ma tean, Jüri, et sinu naine on ka kõva ratsutaja». Nüüd on juba publik ümber, telekaamerad käivad ja me räägime sellest, kuidas mu naine on ratsutaja. Kuidas me selleni jõudsime? (Naerab.) Õnneks mu naine kodus naeris kõva häälega, kui ta seda kuulis. Selline vahetu olek näitabki, milline keskkond meil seal oli. Isegi kui midagi viltu läheb, lahenevad probleemid iseenesest, kuna saate süda ja kese on kõigil nii õige koha peal.

Mainisid, et varem olid oma stiili ja repliikide suhtes valivam.

Ma usun, et keegi ei soovi ega taha mulle konkreetselt sõnu suhu panna. Saadete tegijad teavad tänaseks mind ja näevad vast, et esiteks pole seda vaja ja teiseks on kõige olulisem, et saaksin olla ekraanil see, kes ma olen. Püüame kõik kolmekesi osaleda saadetes nii, et saaksime olla need, kes me oleme. Oluline on, et siirus ja meie olek paistaks võimalikult hästi välja, mis tähendab, et keegi ei saa meil käskida teha saateid teemadel, mis pole meile omased. Me oleme õnneks olnud «Õhtu!» saatega sellises produktsioonis, kus keegi pole meil käskinud olla keegi teine, küll aga oleme ise pidanud aru saama, kes me oleme. «Õhtu!» polnud valmisprodukt, vaid on arenenud kogu aeg koos meiega. Algusaastatel pidin otsima, kes ma olen ja mis mulle sobib, seega valisingi kas või riietuse mõttes ise selliseid detaile. Näiteks ma pole inimene, kes hommikust õhtuni pintsakut kannab. «Õhtu!» tuhandest saatest olen kandnud pintsakut ehk viiel või kümnel korral. Nüüd oleme jõudnud niikaugele, et me teame, kes me oleme, ja oskame ka uute olukordadega paremini kohaneda.

Kas ma saan õigesti aru, et eneseotsingud on siis lõppenud?

Seda ma ei ütleks, sest teles areneb iga saatega edasi. Ükski intervjuu ei lähe tühja. Tunnen, et meil on veel pikk tee minna, et saada parimaks versiooniks iseendast. Olgugi et oleme teinud tuhatkond saadet, tuhandeid intervjuusid, sadu väljakutseid ja umbes nelisada saadet otse-eetrit, millele lisanduvad meie formaadisaated, annab iga uus asi midagi juurde.

Sul on väga tihe graafik. Ilmselt oled kriitiline selle suhtes, millistele projektidele jah ütled ja millistest keeldud. Mille põhjal sa need otsused langetad?

Tunnen, et olen eelkõige ikkagi saatejuht. Seetõttu pole mul keeruline intervjuudest või muudest tegevustest, mida mulle pakutakse, ära öelda, kui see tööd segab. Kui mulle saateid pakutakse ja need on toredad, siis võtan need vastu ja panen graafikus toimima. Muudmoodi ma ei saaks oma saateid ära teha, kui ma väga põhjalikult oma graafikut ei planeeriks, aga olen aastatega õppinud seda tegema. Ja töö planeerimisel on kõige olulisem jälgida, et laste kasvatamine ja kodune elu taustale ei jääks. Lisaks peab jääma aega puhkamiseks, üksi olemiseks ja sporditegemiseks, aga ka meelelahutuse nautimiseks ja kallite inimestega kohtumiseks. Peab tunnistama, et mul pole sügisest kevadeni sellist spontaanset nädalat, kus ühel hetkel mõtled, et kuule, korraldaks mingi korraliku peo. See on meelelahutusvaldkonna elu, millega lihtsalt tuleb õppida elama.

Jüri peab oluliseks, et töö planeerimisel pereelu tagaplaanile ei jääks. Foto: Keir Rämson

Kas suvel tuleb aega mõneks peoks ka?

Jah, ja ma ootan neid tohutult! Mitte ainult pidutsemist, aga sõpradega kokkusaamist. Jaanipäevaks on plaanid juba olemas. Meil on jäänud keskkoolist parimate sõprade punt, kellel peaaegu kõigil on nüüd pere ja lapsed. Plaanime võtta jaanipäeva vastu Kalarannas, ja nii me olemegi seal, 14–15 täiskasvanut ja umbes 20 last. Klassivendadega on meil kord kvartalis planeeritud ka kokkusaamised. Käime näiteks Otepääl suusatamas või naudime pokkeriõhtut kuskil Eesti teises otsas. Samuti saan suvel kokku oma venna perega ja käin Tartus vanemaid vaatamas. Suvi on tõesti see aeg, kus ma saan vabamalt võtta ja teha mõned peod järele, mis töö tõttu ära on jäänud. Mu lähedased on aru saanud, et mingid perioodid ongi mu jaoks tihedamad, näiteks sügis ja varakevad, kui teeme nii «Tähtede tähte», «15 küsimust» kui ka «Õhtu!» saadet. Õnneks võimaldab teletöö võtta pikema jõulu- ja suvepuhkuse.

Kuidas erineb tele-Jüri muu aja Jürist?

Ma olen teles kindlasti elavam kui kodus. Nii energiliselt päev otsa ringi joosta, nagu ma jooksen… Ma arvan, et mu naine ja lapsed väsiksid sellest päris ruttu ära. Kodus ma olen ikkagi rahulik, aga mõnikord ka piire paika panev isa. Eetris olles ma kindlasti keskendun sellele, et oleksin parim Jüri, kes ma saan olla – ma ei pea teles töötamist iseenesest mõistetavaks. Krista Lensin, kes on meie «Õhtu!» toimetaja, ütles, et poja sünd on muutnud mind rahulikumaks ja kompromissimeelsemaks. Villemi sünd kuidagi mõjus mulle nii, et olen rahulikum kolleeg.

Sellest võib välja lugeda, et tegelikult suhtun väga tõsiselt sellesse, mida me eetris pakume: kõik alates meie tööst kuni selleni, kuidas käitutakse külalistega, kes kohale tulevad, kuni selleni, mis me nendega räägime, peab olema ikkagi paigas. Ja kuna see ongi paigas, siis see nii mõnus ja easy-going eetris välja paistabki. Me ei suhtu ükskõikselt ühtegi sekundisse, mis meil «Õhtu!» saates on, mistõttu teeme iga saatega 10–15 tundi tööd. Kui lõpuks on suurem töö tehtud ja kaamera läheb käima, tulebki see kõige positiivsem osa välja.

Peab tunnistama, et mul pole sügisest kevadeni sellist spontaanset nädalat, kus ühel hetkel mõtled, et kuule, korraldaks mingi korraliku peo. See on meelelahutusvaldkonna elu, millega lihtsalt tuleb õppida elama.

Te olete «Õhtu!» saates kajastanud ka tõsisemaid teemasid. Kuidas olete leidnud tasakaalu nende ja humoorikate lugude kajastamise vahel?

On mingid teemad, mis on nii olulised, et need on vältimatud. Ja kui tunneme, et millestki peaks rääkima, siis me loomulikult räägime. Mõnede teemade puhul pöördutakse meie poole ja avaldatakse soovi neil teemadel rääkida, nagu näiteks oli Mia Belle Trisna jalgpallitreeneri skandaal. Ja me otse loomulikult võtame täie tõsidusega sellised teemad vastu. Ma ei ütleks, et me ainult meelelahutussaade oleme, me oleme selline 60:40. Ei saa unustada, et oleme igapäevane saade ja meie ümber tuleb tõsiseid teemasid väga tihti ette. Meil on kohustus neid kajastada ja teha seda võimalikult hästi. Seetõttu ongi mul hea meel, et ma olen ise nii-öelda tõsist ajakirjandust teinud – saan kindlasti toetuda sellele kogemusele, mis mul seal on olnud.

Kui tõsisest ajakirjandusest rääkida, siis enne «Õhtu!» saadet tegid lugusid «Radarile». Mis kogemuse see sulle kui ajakirjanikule andis?

See oli igas mõttes minu ajakirjanikukarjääri kõrghetk. Ma ei olnud uurivat ajakirjandust enne «Radarit» teinud ja pärast ka enam mitte. See võib-olla õpetas mulle kõige enam seda, kui oluline on informatsioon, mis sulle usaldatakse, ja see, mille lased avalikkuse ette. «Radaris» pidin hoolt kandma selle eest, et iga fakt ja detail oleks vähemalt kolm korda üle kontrollitud. Tõsiste teemade puhul on inimeste elud mängus, seal ei tohi eksida. Seda kliinilist detailsust andis «Radar» mulle kõige rohkem, mis on oluline ka «Õhtu!» juures. Teisalt andis see ka oskuse küsida kriitilisi küsimusi ja saada hakkama pingeliste intervjuudega, kus teemad on rasked ja keerulised.

Krista Lensin, kes on meie «Õhtu!» toimetaja, ütles, et poja sünd on muutnud mind rahulikumaks ja kompromissimeelsemaks. Villemi sünd kuidagi mõjus mulle nii, et olen rahulikum kolleeg.

Mis sulle uuriva ajakirjanduse ajast meelde on jäänud?

«Radari» tööst jääb meelde kindlasti see, kuidas kunagine allilmakeskkonnas tegutsenud ärimees Meelis Lao otsustas pärast 20 aastat minuga koos taas avalikkuse ette tulla. Inimesed siiani meenutavad seda. Või näiteks kohtumine Imroga, kes rääkis sellest, kuidas ta pärast pikki vangla-aastaid taas ühiskonda sisenes ja seal suurepäraselt hakkama saab. Sellised meenutused on jätnud «Radarist» positiivse mälestuse.

«Tähtede täht»

«Tähtede täht» uus hooaeg alustab Kanal 2s juba märtsis! Sündmustega hoiab kursis Elu24

Saatejuht Jüri Butšakov. Kaupo Karelsoni sõnul tuleb «Tähtede tähe» teine hooaeg veel vingem kui esimene. «Uuel hooajal oleme veel julgemaks läinud, et rohkem katsetada.»

Saates annavad esitustele oma hinnanguid eksperdid, kelle hulka kuulub püsiliikmena Mart Juur.

Põnev: sel korral saavad televaatajad otsustada artistide pingerea!

Saated, mida Jüri juhtinud on

«Radar», «Hommik!», «Õhtu!», «Aastavahetuse ÕHTU!», «Suve ÕHTU!», «Rikas Eesti», heategevuskontsert «​Slava Ukraini»​, «15 küsimust», «Tähtede täht» «Tähtede täht»