Kas armastus ja austus on lahutamatud?

Foto: SCANPIX

Filosoof Aaron Ben-Zeév jagas portaalis psychologytoday.com oma mõtteid austuse ja armastuse teemal.

Arthur Wing Pinero on öelnud, et on kahte liiki kiindumust – austatud naise armastus ja armastatud naise armastus. Paul Tillich ütles, et armastuse esimeseks ülesandeks on kuulata.

Tundub, et austus on armastusest midagi erinevat, ehk isegi vastandub sellele. Kui austus eeldab teatud distantsi, siis hõlmab romantiline armastus endas intiimset lähedust ja isegi mõnevõrra armsamaga ühtekuuluvust. Siiski peavad paljud austust suhte üheks olulisemaks osaks. On kindel, et saame austada kedagi ilma teda armastamata, kuid pole selge, kas saame armastada kedagi ilma teda austamata.

Kas armastus ja austus käivad kokku? Kestva armastava suhte, nagu abielu puhul, on austus väga oluline, kuid kas see on ka armastuse kui kogemuse lahutamatu osa?

Näiteks lahutavad austuse ja kirgliku armastuse teineteisest just vanemad naised, kes meenutavad oma kauakestnud abielusid. Nad austasid, kuid ei armastanud oma mehi. Lihtne on näha, et austada saab armastamata. Kuid kas see toimib ka vastupidiselt, kas armastada saab austamata? Siin on vastus tunduvalt keerulisem.

Romantilise armastuse keerukas kogemus koosneb nii sõprusest kui seksuaalihast. Sõprus eeldab tänuväärsust, iseloomuomaduste positiivset hinnangut ning seksuaaliha eeldab atraktiivsust. Austust seostatakse tänuväärsusega. Sõpruses seksi ei ole (kui ei ole just tegemist nii-öelda kokkulepitud seksisõprusega) ja seks võib olla ka ilma sõpruseta.

Kas romantilises armastuses peab olema austust? Näiteks lõõritab poplaulja Britney Spears, et armastus kurjategija vastu ei ole ratsionaalne, see on füüsiline. Laulusõnade järgi põhineb naise armastus kriminaalse taustaga mehe vastu vaid seksuaalihal. Romantiline armastus peab aga endas hõlmama ka positiivset hinnangut, mis eeldab mingit austust ja seksuaaliha. Armudes ajame sageli need kaks omavahel segamini.

Austus, nagu armastus, on kestev suhtumine, mis ei esine hetkeks, et paari minuti järel kaduda. Seks on aga teistsugune. Sel on algus, keskpaik ja lõpp ning kõik need staadiumid võivad esineda väga lühikese aja jooksul.

Austus on suhtumine, mitte tunne. Austatakse partnerit, kes on usaldusväärne, hooliv ja leppiv. On leitud, et suhte rahulolu puhul on austusel suurem roll kui armastusel, meeldimisel ja kiindumusel. Austus eeldab veel hoolivust ja võrdsust ning see kuulub samasse gruppi teiste suhtumistega nagu vastastikkuse põhimõte, sõltumatus, isiklik areng ja õitseng.

Austus eeldab teatud distantsi, mis laseb partneril elada nii, nagu ta soovib ja hindab teda selle eest, kes ta on - hoolimata sellest, kui hea ta teise vastu on. Austus annab isikliku vabaduse, millel on oma olemuslik sisu. Seksuaaliha ei ole seotud austusega, vaid on seotud distantsi ja piiride ületamisega. Romantiline armastus eeldab mõlemat: sobivat distantsi, mis laseb tekkida austusel ja lähedast emotsionaalset osalust.

John Gottman, kes on analüüsinud suhteid ja kirjutanud abielu stabiilsusest, tegi kindlaks, et enamik ootab abielult armastust ja austust. Lahutuste peamiseks põhjustajaks on põlgus, mis on austuse vastandiks. Ühe uuringu järgi on austus üheks abielu neljast põhielemendist – teised kolm on pühendumus, intiimsus ja andestamine.

Gottmani selgitusel ilmnes aga teisest uurimusest, et inimesed mainivad austust sageli spontaanselt, kui räägivad sellest, kui hästi või halvasti nende suhe toimib. Samuti ilmnes, et partneri kirjeldamisel on see üks viiest kõige sagedamini mainitud ja väärtustatud omadustest. Teistena mainiti veel heakskiitu, usaldusväärsust, ausust ja lojaalsust. Austust seoti tugevalt abielurahuloluga ja lugupidamatus on abielus väga tugevaks armastuse puuduse märgiks. Austus näitab meie õigust olla koheldud viisil, mis soodustab positiivset enesehinnangut. Romantilises suhtes tähendab ja kinnitab austus võrdsust. Seega on Gottmani sõnul abielu ja romantilise suhte edukuse nimel inimeste arvates austusel lausa kriitiline roll ning lugupidamatus viitab potentsiaalsele kahjule.

Immanuel Kanti arvates olid armastus ja austus teineteisega vastuolus, sest armastus eeldab suurt lähedus, aga austus hoopis kerget distantsi.

Austus tähendab mõtlemist, et objektis on midagi, mis nõuab erilist tähelepanu ja suhtumist. See ei tugine mitte isiklikul ihal ja huvil, vaid pigem objekti enda iseloomul. Austades objekti, näeme me sel väärtust omaette, mitte ainult seda, mis on suhtele oluline. Me ei austa kõigest seda, mis on omane kõigile inimestele, vaid seda, mis eristab üht indiviidi teisest.

Austus tuleneb pigem objektist kui subjektist. Seda nõutakse meilt objekti tunnuste valguses. Meeldimine ja atraktiivsus genereeritakse pigem subjektist kui objektist. Kuigi mõlemad need põhinevad objekti tunnustel, siis põhinevad need veel enamgi subjekti maitsel. Romantiline armastus jääb sinna vahepeale; see eeldab tasakaalu tänuväärsuse ja atraktiivsuse vahepeal. Külgetõmbeta ja austuseta romantilist armastust olla ei saa, kuid austus ja külgetõmme ilma romantilise armastuseta olla saavad. Kedagi austades austame me tema objektiivset, sisemist väärtust; kui keegi tundub meile külgetõmbav, hindame tema subjektiivset välist väärtust. Armastades kedagi, hindame mõlemat.

Kaks romantilise kompromissi peamist tüüpi seostuvad kahe aspektiga: inimese üldise väärtuse kahjustumine tähendab objektiivse väärtuse kahjustumist ning kui inimese väärtused partnerina kahanevad, kahaneb ka tema subjektiivne väärtus.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi austus on romantilise armastuse oluline osa, võib see eksisteerida ka siis, kui suhtes ei ole armastust. Kui austus tingib partnerite vahel teatud distantsi, on see siiski armastuse osa. Austus laseb hoida identiteeditunnet ning on õnne ja suhte edukuse nimel hädavajalik.

Nõnda võib ette kujutada ühe partneri avaldust teisele: «Kallis, kuigi ma sind kirglikult ei armasta, austan ma sind ja see võib olla piisav, et elumere lainetel koos hakkama saada.»

Hea lugeja, mida arvad Sina? Kas oled kedagi südamest armastanud teda tegelikult austamata? Kas see oleks võimalik?