Skip to footer
Päevatoimetaja:
Ele Kalda
Saada vihje

Poja pulmas pruudiga kohtunud naine: olen sind 20 aastat otsinud

See pulm tegi eriti tormilise pöörde.

Pulmad on alati emotsionaalsed ja tulistest tunnetest tulvil. Ükskõik, kas omavahel läheb raksu pruutpaar või tuleb ämm mõne šokeeriva teadaandega lagedale, vähe on neid abielu alguseid, mille tähistamine ilma ühegi draamata möödub. 

Aga see, et peigmehe ema tunneb poja abiellumist tähistades pruudis ära oma tütre, on erakordne. 

Peigmehe ema nägi pulmas pruudi käsivart ja tundis sellel oleva sünnimärgi ära – tema tütrel, kellest ta jõuga eraldati, oli samasugune laiguke nahal. Ta oli sunnitud pruudi perekonnalt küsima, kas abielluja on lapsendatud. Vastus oli, et jah. Pruudi üles kasvatanud vanemad ütlesid, et leidsid lapse 20 aastat tagasi tee äärest ja kasvatasid ta üles nagu oma lihase lapse. 

Kui tõde päritolupere kohta päevavalgele tuli, langesid taasühinenud pereliikmed üksteise embusesse ja valasid rõõmupisaraid. Pruudi bioloogiline ema ütles, et on oma last aastaid otsinud, aga tulutult. 

Hea uudisena ei pidanud ka pulm ära jääma, sest olgugi et justkui õde ja vend, ei ole pruudi ja peigmehe vahel õnnekombel veresugulust. Kui aastaid asjatult oma tütart otsinud vanemad kaotasid lootuse teda leida, otsustasid nad adopteerimise kasuks ning nende perre saabus väike poiss. 

Pruut kirjeldas hiljem oma päritoluperekonna leidmist elu kõige õnnelikuma hetkena ja poleks osanud pulmapäevaks paremat kingitust soovidagi. 

Kommentaarid
Tagasi üles