Pulmaisa pihtimus

Ka tavaelus väga seltskondlik: Leino Eineril on lausa loomuses oskus inimesi hea tujuga nakatada. Foto: Toomas Huik

Ligi veerandsaja aasta jooksul umbes 750 pulma juhtinud Leino Einer on pidanud auga välja tulema ka kõige lootusetumatest olukordadest.

Oli aasta 1988, kui Leino Einer (47), endine Ventspilsi tankiõppepolgu vanemseersant ja värske Tallinna Polütehnilise Instituudi majandustudeng, ühtäkki koolivenna pulma kutsuti.

Mitte pulmaisana, vaid peiu sõbrana. Pidu oli kohe-kohe algamas, kui peigmees Leinolt erutatult küsis, ega ta pulmaisa näinud pole. Muidugi polnud! Juba tudengina mitmeid suurüritusi korraldanud Leino võttis väljakutse ise vastu, jooksis kööki, kogus seltskonnamängude jaoks potte-panne – ja tunnistab tagantjärele, et kõik õnnestus. Kahe nädala pärast oli Leinol juba uus pulmaisa-kutse taskus.

Aga enne jah-sõna andmist mõtles mees hästi järele. Pulmaisa on ju see, kes võib elu tähtsaimast päevast teha ime, kuid võib selle ka täiega tuksi keerata. Pelgalt limusiini pikkuse või kalamarjavaagnate arvu tõttu tähtis päev ju meelde ei jää!

Uue Eesti pulmakombed

Eineri sõnul muutusid eestlaste pulmakombed pärast Eesti taasiseseisvumist. Näiteks jäeti sageli ära varem igas pulmas kohustuslikud olnud titemähkimine ja tanutamine.

Üle aegade on aga maapulmades ausse jäänud tammepaku raiumine, millega meespoole kehalist osavust ja jõudu mõõta – ei taha ju ükski pruut naituda mannetu «jobuga». Pruudi näpuoskuste demonstreerimiseks palutakse tal kinnastega kududa.

Endistviisi on külameeste seas hinnas ka pulmarongi liikumise takistamine köiega, mis tähendab neile ühtlasi nädalavahetuseks viinapudeli väljateenimist. Kindla osa pulmastsenaariumist hõlmab jätkuvalt  pruudirööv, ehkki noorpaar ürituse kavandamise ajal reeglina selle vastu on.

Mida aeg edasi, seda enam soovivat rahvas, et pulmaisa korraldaks «peo, mis eluks ajaks meelde jääb»: ämmasid-äiasid ärgu tülitatagu, soovitavalt pruutpaari ka mitte, kõik ülejäänu jääb juba pulmaisa ülesandeks. Ja siin üritavad ametivennad üksteisest eristuda, sest konkurents on tihe.
 
Ta mainib, et loomulikult on omal kohal šampanjapokaali tõstmine, kõned, üksteisega tutvumine, ametimärkide ehk «medalite» jagamine, vanemate tänamine, neiupõlvenimega hüvastijätmine ja pruudipärja mahamängimine.

Tema ise üritab kõigile neile tavadele läheneda oma nurga alt, näiteks ei kasuta Einer neiupõlvenime ärasaatmiseks tuvisid või õhupalle, nime jõkkeviskamist ega nimekujuliselt jääkuubikusse asetatud jõhvikaid, mille väljasulamist tükk aega ootama peab.

Lindid ümber kurepesa

Igal juhul hoiab Einer elus kurepesa toetavale postile lindi sidumist – kureonule tuleb ju märku anda, et abiellujad on laste saamiseks valmis. Kui noorpaar arvab, et ihkab järelkasvu alles viie aasta pärast, pole vaja üritada paela võimalikult kõrgele siduda – ent selliseid pole Einer oma väärika tööstaaži jooksul kohanud. «See aga, kuidas posti tippu jõutakse, on vahel sõnul seletamatu,» kinnitab mees ja räägib, mida ta alles hiljuti Lääne-Virumaal korraldas.

Selgus, et külas on kolhoosiaegne GAZ-tõstuk täiesti töökorras, nõudis vaid täpset ajastamist, millal see kurepesast möödub. Kui peigmees posti juurde lindisõnumit siduma läks, oligi õige aeg liikurile hääled sisse saada ning peatselt hakkas peent naeru kihistav Einer kuulma, kuidas ettevõtmist tunnistanud naiskülalised kiljusid: «Vaadake! Tõstuk tuleb! Pidage tõstuk kinni!»

«Niisugune huumor, et sure ära!» naerab pulmaisa praegugi, sest juht mängis kaasa – tõrkus algul vastu ja tegi näo, nagu ei teaks asjast midagi. Efektne oli vaadata, kuidas ta tõstuki asjalikult posti juurde tagurdab, kuidas noorpaar tõstukikorvi astub, taeva alla tõuseb ja linti kinnitab. Millised fotod said mälestuseks tehtud!

Juhtumised pulmarongiga

Pulmarongis, kinnitab mees, on liikluseeskirja järgimine kiire kaduma – pulmalised hakkavad omal algatusel «ussitama» ehk rooli kord vasakule, kord paremale keerates sinka-vinka sõitma.

Fotograaf sõidab reeglina kaugele rongi ette, et ilusat pilti saada, kuid mingil hetkel tunduvat juhtidele, et kogu maailm on nende päralt. Ühes läinud suvel Hiiumaal peetud pulmas lähenenud teel vingerdavale bemarijuhile tagant külamees, kes pulmarongist mööduda tahtis, kuid sõitis BMW-le küljelt sisse ning masin maandus kraavis. Loomulikult ei tõstnud see vahejuhtum piduliste tuju.

«Pulmaisa on see, kes peab sel puhul esimesena kohal olema,» kinnitab Leino Einer. Kuna inimesed vigastada ei saanud, tõmbas pulmaisa auto kraavis maandunud masina köiega välja ja vedas pulmalised peole, mis sest, et nood pidid väljumiseks juhi ust kasutama.

Kord Hiiumaal Sääre tirbil peetud neiupõlvenime ärasaatmise tseremooniale sõites kohtus pulmarongiga siseturistide buss, mille juht otsustas selle – naksti! – risti ette sõites peatada. Bussist väljusid eakad Tallinna mammid, kes võtsid üksteisel kätest kinni ning hakkasid pruudi ja peiu auto ümber laulma ja tantsima.

«See kõik oli nii ehe!» õhkab Einer ning kirjeldab ka järgnenud kontserti. «Andsime naistele kõik viinad ära, mis meil kaasas olid.» Ühel teisel korral aga otsustasid pulmarongi peatada tsiklimehed, kellest üks korraldas pruudile unustamatu reisi tagaistmel.

Varem või hiljem läheb peoks pulmamajas. Einer ütleb, et temale on esimeseks ohumärgiks see, kui pruutpaar mitu kuud enne pidu kinnitab, et kokku tuleb «väga lahe rahvas». «See «lahe» tähendab, et juuakse end väga täis,» teab kogenud pulmakorraldaja.

Üks, mida pulmaisa noorpaarile südamele paneb, on, et tehtagu kõik nii, nagu varem kokku lepitud. On ju õhtujuht arvestanud viie-kuue tunniga, mida ta sisustama peab, ehkki alati võib vahele tulla mõni üllatus. Üks on aga selge – õhtu ülesehitus peab pruudipärja mahamängimise, uue noorpaari valsi ja tordi lahtilõikamiseni kulgema tõusvas joones.

Ühes pulmas teatanud peigmees – ühiskonnaski väga lugupeetud inimene –, et kuni 15 ametimärgi ehk «medali» kaelariputamise asemel tahab ta isiklikult ette kutsuda 50 inimest, mis sest, et pidu juba käis ning ajagraafik oli ammu paika pandud.

Oo õudust – peigmees pani «medali» pikkade ja venivate ülistuskõnede saatel kaela teiste hulgas külalistele, kellega ta kalal või jahil käis, ülejäänud 150 kutsutut aga lihtsalt igavlesid. «Siis ma lihtsalt ei suutnud enam. Haarasin mikrofoni ja saatsin bändi peale,» ohkab Einer. Peigmees aga oma plaanist ei loobunud ning pulmaisal ei jäänud muud üle, kui kõik teised ettevõtmised ära jätta.

Oskus ohjata purjus inimesi

Mis saab aga siis, kui pulmalised liialt vägijooke pruukinud? Kord hoiatanud peigmees Einerit: tema sõbrad kahtlevat, kas pulmaisa üldse vaja läheb. Küll nemad juba ise teavad, kuidas pidu püsti panna! Tausta uurides – tegu oli karmide 90ndatega – selgus, et peiu sõbrad on suures osas kriminaalse grupeeringu liikmed. «Kandid», nagu neid toona kutsuti.

Kuna uute väljakutsete vastu pole Eineril kunagi midagi, otsustas ta end proovile panna. Esmalt tundus, et pidu sujub ideaalselt ning toredamat seltskonda on raske leida. Aga kui pooled viinad otsas, hakkas ühest lauaotsast kostma rahulolematut mõminat ning äkitselt adus pulmaisa, et talle on päris mitu isehakanud konkurenti tekkinud.

«Pulmas peab pulmaisa ulguma täpselt nii, nagu kari ulub,» tähendab Einer, jättes samas täpsustamata, kuidas ta seltskonnaga hakkama sai. See on ametisaladus. Kuuldavasti leidub aga sääraseidki pulmaisasid, kes peolt sinika või muude kehavigastustega lahkunud.

«Pulmaisale on kõige olulisemad tema esimesed viis lauset, millega rahvas ühe hetkega pihku haarata. Nad peavad sind tunnistama n-ö karja juhiks. Kui sa seda teha ei suuda, on ennast hiljem väga raske maksma panna,» kõlab kõige tähtsam reegel.

Einer lisab, et kuigi mingil hetkel muutub pulmaseltskond ühtseks, ole sa minister või keevitaja, siis lihtsast keevitajast saab enamasti ehe ja siiras inimene, ministrist aga labane kuju, kel arvamus iseendast pähe löönud. «Mida kõrgemal positsioonil purjus mees tavaelus on, seda rõvedam on teda kõrvalt vaadata.»

Juhtub sedagi, et pruut või peigmees end liialt ülemeelikuna tundma hakkavad. «Kõige hullem on see, kui pruut pulmaisaga flirtima hakkab,» tunnistab Einer. «Vahel tekib selline tunne, et vaju või maa alla.

On olnud juhuseid, kui pruut teatab, et enne me sulle tasu ei maksa, kui oled minuga tantsu teinud. Ärgem unustagem, et seda vaatavad pealt kõik pidulised, minema joosta ma ei saa ning seetõttu püüan selliseid hetki iga hinna eest vältida.»

Leidub ka peigmehi, kes poole peo pealt end välja magama suunduvad. Einer arvab, et pruutpaari ajab klaasi tõstma pingelangus, ent ta paneb südamele – enesekontroll võib kaduda juba pärast paari pitsi.

Muide, Lõuna-Eestis ja saartel on endiselt tihti kombeks pidutseda kolm päeva järjest. Pulm algab reede õhtul külaliste saabumisega, millega kaasneb mõnus äraolemine ja disko, jätkub laupäeval pulmaga ja pühapäev on nn järelpeoks. Vahel peetakse pidu juba reedel ning sellele järgnevad «noorpaari suvepäevad». Laupäev möödub agaralt sportides, grillides ja tšillides ning pühapäeva ennelõunal sõidetakse koju.

Piinlikem pulm

Uurime, milline on Leino Eineri piinlikem pulm.

Tegemist oli «teisele ringile» suundunud keskealise paariga, kes juba esmakohtumisel ennast taevani kiitnud.

Laulatus mere ääres luhtus, sest paarike ei teadnud täpselt, kus seda läbi viia, ja kui koht lõpuks leiti, ei pääsenud sinna hobuvankriga ligi. Naistele pidi pulmaisa leidma kibekiiresti põhjenduse, miks nad kontsakingad jalast peavad võtma.

Peoks põhjalikult ette valmistatud talus selgus, et sooja toiduga läheb «natuke aega». Ehk siis... poolteist tundi. Nimelt olevat ahjud leibade all kinni. Mida teha? Leino teab, et külmlauda ei saa tänapäeva näljast rahvast saata – see olnuks veerandtunniga tühi:  «Ja kui viina kõrvale midagi süüa võtta pole, siis on kellad!»

Õnneks oli külalistele varutud veidi koduõlut ning Einer asus aega sisustama. Samas olid noorpaari ja köögitoimkonna vahel tekkinud pinged, mistõttu kokk üritas pulmaisagi pikalt saata ja kulbi nurka visata.

Lõbusta siis samal ajal rahvast! Lõpuks ei jäänud muud üle, kui tühja kõhu peale kolm pitsi viina võtta, ja avavalsiks oli seltskond nii lõbusas tujus, et võinuks hakata pruudipärga maha mängima – rahvas seisis toolidel püsti!

«Kõige piinlikum oligi, et noorpaar ei saanud lõpuni aru, mida ma rahvaga tol õhtul tegema pidin, et pidu läbi ei kukuks!»

Pane tähele!
Pulmaisa soovitused

1. Alusta pulma planeerimist pulmaisa valikust
2. Kehtib rusikareegel – igale külalisele kulub heal peol vähemalt 64 eurot
3. Hea bänd on selline, kes seltskonda «ei sega», ei vea näpuga laulikust järge ning valib lugusid seltskonna tuju järgi
4. Kui pole plaani kasutada kingitud lilli saali kaunistamisel, võiks pruudile vaid ühe tema lemmikõie tuua
5. Ööbimisega peo puhul ei tohiks olla piinlik märkida kutsele, kui palju ööbimine maksab