JÕULUD VÄIKELINNAS ⟩ Alkohol ja lärmakad peod panid 20-aastase Sandra kodust põgenema

Detsembrikuud iseloomustavad piparkoogid, «Visa hing» ja ootamatud äpardused. Alati juhtub midagi, mida oodata ei oska – küllap selles ongi pühade ilu ja valu. Loe alt, milliste jõulujuhtumiste otsa eestlased tänavu sattusid.

Neli erinevas vanuses naist jagavad oma lugu sellest, milliste ootamatustega nad jõulude ajal kokku puutusid. On nii kentsakaid kui kurbi jõululugusid kingituste tegemisest ja saamisest, pühadereisidest, aga kahjuks ka vägivallast.

Kui loosiõnn ei naerata

Merilynil on suur pere: vanemad, mitu õde-venda, kellel kõigil on omakorda perekonnad ja teised lähedased. Rahvast on küll palju, kuid see ei ole aga kunagi olnud põhjus, miks mitte ühte korralikku jõuluistumist korraldada – vastupidi –üha parema meelega koondutakse aastast aastasse pika laua taha ühiselt aega veetma ja kingitusi jagama.

Kord aga juhtus nii, et Merilyni noorem õde oli suurest seltskonnast ainus, kes kingipakist sootuks ilma jäi.

«Me teeme alati jõululoosi, kuna meid on rohkem, et ei läheks palju raha ega tekiks mõttetuid tarbeasju,» räägib naine oma pere traditsioonist. Ükskord läks aga nii, et Merilyni 13-aastase õe nime ei saanud endale keegi. «See ei tulnud kuidagi enne välja, kui alles siis, kui jõuluvana oli ära käinud,» meenutab ta kentsakat vahejuhtumit. Lahendus, milleni ühiselt jõuti, oli aga noorele neiule vägagi meeltmööda. «Ta sai kõik need asjad, mille listi oli kirjutanud. Ehk siis nii öelda kõige kallimad kingitused, sest kõik panustasid süümepiinadest,» räägib Merilyn.

Ta lisab, et tegelikult oli selles hetkes ikkagi natuke nõme, et kõik said kinke jagada, aga õde sellest ilma jäi. Edaspidi pole midagi sarnast õnneks siiski juhtunud.

Millised traditsioonid teie peres kingituste tegemisega on? Jäta oma vastus kommentaaridesse. Foto: Merilyn Kibus

Kinkida või mitte kinkida?

Ka Liina peres on kingitused ja nende tegemine jõulude ajal suur teema, kuid mitte just kõige traditsioonilisemas mõttes. Nimelt leidub naise perekonnas nii neid, kes kinke meelsasti teevad ja pakivad kui neid, kes tahaksid LIHTSALT kokku saada, muljetada ja aega veeta, ilma, et sellega kaasneks surve kõigile pakk teha.

«Põhiline probleem siin on vist kingituse väärtuses. Osadele ei tundu isetehtud kingitus päris kingitusena või ei julgeta seda teha. Näiteks ühel mu lähedastest on piiratud võimalused ja siis on ta iga kord pettunud, kui kuuse all palju kingitusi on,» räägib Liina, kes pea igal aastal sama vaidlust pealt kuuleb.

Pean tunnistama, et olen isegi selle teemalist arutelu pealt kuulnud ja on hämmastav, mille üle vaielda jaksatakse. «Kas ma siis ei või emmele kingitust teha, kui ma tahan?» Küsis üks. «Ei või jah, mõni saab muidu liiga palju!» vastas teine, lisades: «Ja üldse lõpetame luuletuste lugemise ka ära!» 

Kas teil on jõululauas tülisid ette tulnud? Jäta oma vastus kommentaaridesse. Foto: Merilyn Kibus

Peab tunnistama, et see kärbes sellel seinal ma pigem olla poleks soovinud. Peredünaamika on ikka üks huvitav asi. Vaatasin vaid segaduses Liinale otsa, kes kinnitas, et see on selline iga-aastane tuline vestlus, mis lihtsalt ära peetakse. «Milline idüll ja rahu, eks,» ütleb Liina mulle sosistades.

Liinal endal ei ole üldse vahet, kas ta kinke saab, mis väärtuses see on või kui palju neid tuleb. «Ma teen ise pakid neile, kellele tahan, peamiselt õele-emale. Kui midagi leian, mis neile meeldib või sobib, siis selle ka ostan,» räägib naine ega mõista tüliõuna. «Ma ei saa püandist aru: keegi ju ei õienda pärast, et sai halva kingituse. Mõte on, mis loeb,» ütleb ta ning lisab, et armas on see, kui keegi viitsib pühenduda ja temal küll kinkide vastu midagi pole, olgu need siis isetehtud või poest soetatud.

Ootamatud jõulud väikelinnas

Mõni aasta tagasi, detsembris, oli Sandra (nimi muudetud) ja tema ema koju ootamatult elama asunud ema vend, kes oma naise poolt välja visati. Murtud südame ja haavatud ego raviks joodi Sandra kodus järsku liitrite viisi alkoholi ja peeti lärmakaid pidusid. Vahel tuli koju isegi inimesi, keda Sandra ja tema ema ei tundnud. Neiu talus seda olukorda mõned päevad, kuid ühel hetkel sai 20-aastase Sandra mõõt täis ja ta otsustas kehvast tervisest hoolimata midagi kohe ette võtta.

«See oli kaks päeva enne jõule, kui ma sõbranna diivanil istusin, sest kodus olla oli võimatu ja mulle meenus, et meil on emaga päranduseks saadud korter ühes väikelinnas,» räägib lootusetus olukorras olnud Sandra, kes lisaks arutule joomisele koges oma koduseinte vahel veel palju muud, millest naine rääkida ei soovi.

Et neiu tervis on püsivalt halb, ei olnud ta tolleks hetkeks leidnud tööd, millega end ära elatada. Seega ei saanud korteri üürimisest juttugi olla. Kuna mingisugune sissetulek neiul siiski oli, tundus talle, et küllap ta väikelinnas hakkama saab. Etteruttavalt saab öelda, et täpselt nii ka läks – mõni aeg põrast kolimist oli Sandral ka kindel töö ja palk.

«Helistasin emale, et ta pakiks kaasa mõned raamatud, võtaks mu lemmiklooma ja viiks mu ära, sest kodus oli olukord selline, et oma vaimse tervise huvides ma sinna minna ei saanud. Kartsin füüsilise heaolu pärast veel ka,» räägib neiu, kelle ema vaidlusteta plaaniga nõustus.

Järsku leidiski Sandra ennast kolme raamatu, pisikese kunstkuuse ja lemmikuga väikelinna korterist, kus teda tervitasid vaikus ja turvatunne. «Ma ei tee nalja, kui ütlen, et mu riided, isegi trussikud, jõudsid minuni mitu päeva hiljem, aga ma olin õnnelik,» räägib Sandra, kelle esimene ost oma uues kodus oli piparkoogivormid ja hapukapsas.

Sandra meenutab oma elu esimest üksinda veedetud jõululaupäeva, kus kõik, mis sai valesti minna, ka läks. Küll kukkus ahjul üks eest, süttis küpsetuspaber ja uputas WC-pott. «Mis seal ikka, lahendasin jõudumööda jamasid, keetsin kartulit ja küpsetasin piparkoole», meenutab naine 24. detsembrit. Kuuse alt ta sel aastal kingitusi ei leidnud, õnneliku perega pühi samuti ei veetud, kuid rahulikud ja ilusad pühad olid need sellegipoolest.

Hea lugeja, kui oled kogenud vaimset või füüsilist vägivalda, siis tea, et sa pole üksi. Abi on olemas!

Ohvriabi kriisitelefon 116 006.

Välismaalt helistades [phone].

Emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon 116 123 (iga päev kell 10-24, hingehoidjad vastavad kell 16-24)

Inimkaubanduse ennetamise nõuandeliin + 372 660 7320.

Vägivallast loobumise tugiliin [phone]

Jõulukruiis ja kadunud mees

Margit käis paar aastat tagasi oma mehe, venna ja väikese pojaga Rootsi jõulukruiisilil. Kui tavaliselt juhtub värvikaid seiku ja meenutamist väärivaid juhtumid laevapardal, siis Margiti ja tema mehega läks teisti. Seiklused rullusid lahti Stocholmi talvistel tänavatel, mis sadamani viinuks. Kui ainult...

«Meil oli selline hea kulgemine. Mina tahtsin poja ja vennaga kesklinna avastada, mees läks omaette ringi vaatama,» alustab Margit oma lugu, lisades, et midagi ootamatut ta sellelt reisilt küll tulemas ei näinud ja talle meeldis talvine Rootsi väga.

Jõulukuusk Stockholmis. Foto: Erakogu

Ootamatult põnevaks läks reisisellide elu aga õhtul, kui tuli aeg laevale tagasi minna. Margit oli oma mehega kokku leppinud, et kohtutakse sadamas. Keda seal polnud oli Margiti mees. «Kui helistasime, ütles ta, et on juba sadamas ja me ei osanud keegi midagi kahtlustada. Sadamas ta oligi, ainult et vales sadamas,» meenutab naine oma perereisi.

Et Margiti poeg oli napilt aastane, ei tulnud kõne allagi nii väikese lapsega oma meest võõrast riigist otsima hakata. Õnneks päästis olukorra Margiti vend. «Leppisime kokku, et nad lähevad pojaga ikkagi meie laevaga Tallinnasse tagasi ja me mehega tuleme siis järgmisega,» ütleb naine. Nii tehtigi ja Margit asus enda jaoks võõras linnas meest otsima. See, et tuleb ka öömajale jääda, ei tulnud sel hetkel meeldegi.

Stockholmi jõuluturg. Foto: Erakogu

Margit oskab vaid saksa ja vene keelt, millega polnud Stockholmis suurt midagi peale hakata. Kui paar oli suures linnas teineteist taasleidnud, asuti öömaja jahile. «Eks ta oli keeruline, reisikindlustust ei hakanud nii lühikeseks reisiks tegema. Hirmus oli, mis seal salata,» räägib naine. Ka Margiti mees pole võõrkeeltes tugev, Paar ei teadnud kindlalt sedagi, kuidas ja kuhu täpselt minema peab. See oli tõeline suhte proovikivi ja koostööharjutus.

Läbi raskuste leiti siiski hotell, kus ööbiti ja hommikust söödi. Ees ootas teinegi täispäev Rootsis, et siis õhtul õigeks ajaks õigesse sadamasse jõuda – mis seekord ka õnnestus. Margit ütleb, et rohkem nad reisil olles mehega eraldi suundadesse läinud ei ole, kuid seda reisi meenutavad nad siiski tänaseni igas jõululauas.