Kui mõnel mehel on kodus kallis maalikogu, siis nii mõnelgi naisel ripub kapis hinnaline disainerkleitide kollektsioon. Tänavune Kuldnõela võitja Tiina Talumees hindab head maitset, ent kinnitab: kõige tähtsam on siiski naine riide sees!
Tiina Talumees: trendid on rahva lollitamiseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Moekunstnik Tiina Talumees (38) on teinud eesti naisi omanimelises moestuudios kauniks juba neliteist aastat.
Tema tublidus, töökus ja sihikindlus sai hiljuti pärjatud moekunstnike hinnatuima auhinna Kuldnõelaga. Tiina glamuursed moeshow’d kevadel ja sügisel, kuhu pääseb vaid kunstniku isikliku kutsega, on pealinna moehuvilistele suursündmus, kust ei taha naljalt puududa ükski heast stiilist lugu pidav riidegurmaan. Tema disainitud kleidid on populaarsed iga-aastasel presidendi vastuvõtul ja tema loodud pulmakleidi järgi õhkavad nii mõnedki Maarjamaa pruudid.
Arter käis Tiina Talumehel Rotermanni kvartalis asuvas kohvilõhnalises stuudios külas enne kevadise moeshow’ väljakuulutamist (kus ja millal see toimub, saad teada, kui loed edasi).
Uue kollektsiooni erksad lillemustrilised kleidid rippusid juba puudel ning tagaruumist kostis ühtlast õmblusmasinate surinat. Eesti naiste kauniks tegemise töö on siin salongis vastutusrikas ja lõputu.
Kas disainerkleit on tänapäeva Eestis staatusenäitaja? Iga-aastast vabariigi aastapäeva vastuvõttu vaadates jääb küll selline mulje.
See sõltub kontekstist – millises ringkonnas liigud ja mis on selle ringkonna staatused. Minul on inimesi hinnates teised väärtused, pole oluline, kui kallis su kleit on. Kui suhtuda aga kleiti kui kunsti, siis selle kandi pealt võiks see olla muidugi staatusenäitaja.
See näitab, et naine väärtustab disaineritööd – ei osta soodsalt ja palju, vaid pigem vähe ja kallilt?
Välimus ei tohiks olla seltskonnas prioriteet. Sa ei peaks oma elus midagi ära jätma sellepärast, et sul ei ole disainerkleiti. Keegi ei tohiks arvata sinust sellepärast halvemini.
Naine on ikka jätkuvalt tähtsam kui kleit.
Muidugi! Ükski kleit ei saa muuta naise olemust. See tuleb kohe välja, kui ta suu lahti teeb. Naine jääb ikka selleks, kes ta sisemiselt on, ükskõik kui kallid riided tal seljas on.
Kandideerisid Kuldnõelale ka aastatel 2004 ja 2009, aga said selle alles nüüd. Pidid teistest rohkem pingutama, tegema kaks korda aastas moeshow’sid, ennast tõestama?
Moekunst ei ole kettaheide või kaugushüpe, seda ei saa sentimeetriga mõõta. Loomulikult olin kurb, sest muidugi oleks võinud olla varasematel aastatel ka teistpidi. Samas olid mõlemad toonased võitjad – 2004. aastal Evelin Lill ja 2009. aastal Aldo Järvsoo – väga staažikad moekunstnikud, selle tiitli kindlalt ära teeninud. Olen aru saanud, et Kuldnõela puhul on oluline ka pikaajaline töö, ja nüüd olin selle ära teeninud.
Ühtegi konkurssi ei saa liiga tõsiselt võtta. Mul on väga hea meel, et Kuldnõela jätkuvalt välja antakse, et korraldajad on leidnud endas jõudu sellega tegeleda. Kõik, kes on nomineeritud, saavad hea promo, kõik võidavad sellest. Mulle on aga mõned teised võidud olnud isegi olulisemad.
Näiteks olen uhke, et Estonian Airi meeskond kannab minu disainitud riideid. Seda ei saa millegagi võrrelda, see on mulle väga suur au.
Ometi on see ühele moekunstnikule ju sisemise rahulolu allikas – see on nüüd käes, tehtud, Kuldnõel võidetud!
Pean tunnistama, et olen Kuldnõela-vaimustusest välja kasvanud. Mulle on palju olulisem publiku auhind. See näitab midagi. Mulle on ette heidetud, et mu töödes pole piisavalt kunsti – võib-olla on ütlejail õigus.
Sest ma ei tegutse õhku, ma ei teegi suurt kunsti. Kui naised tahavad tulla minu juurde rõivaid ostma, siis see on mulle palju suurem preemia kui võimalus meeldida teatud hulgale kriitikutele. See ei ole minu eesmärk.
Väga tore, kui need asjad satuvad kokku, aga minu kollektsioonid on hästi läbi mõeldud vaid ühe kandi pealt: seda peab olema mõnus kanda ja seda peab saama hästi müüa. Riiet tehes mõtlen alati, kas Eestis leidub kohta, kuhu sellega minna.
Oled sa moeloojana tundnud ka déjà vu tunnet – seda kõike olen juba teinud?
Suured disainerid maailmas jõuavad anda välja kaks kollektsiooni aastas ja sinna vahele veel hulga väiksemaid kollektsioone – publik on endiselt valmis seda vaatama ja vastu võtma. Mul on sinna veel pikk tee minna. Kui mulle endale muutub looming igavaks, siis ei ole tõesti mõtet enam jätkata. Niikaua kuni mul lendavad uut kollektsiooni tehes erutusest liblikad kõhus, on kõigel mõtet.
Publikut on meie kollektsioonide esitlustele ikka jagunud, pigem jääb alati hulk rahvast ukse taha.
Sinu moeshow’dest on saanud lausa kultusüritused ehk kui oled seal, siis oled tegijate hulgas.
Seda on mõnes mõttes kahju kuulda. Minu jaoks on eelkõige tegijad minu kliendid ja koostööpartnerid – show’d on tänuks inimestele, kes kannavad minu riideid.
On sul juba uue, kevadise kollektsiooni esitlemise mõtted peas ja paberil?
Jah, see tuleb 26. aprillil, ja seekord Nurmiko aiandis. Pealkirjaks panime «Rhapsody in bloom». Moeshow’ga kaasneb ka suvelillede näitus. Mul ei ole lillelist kollektsiooni varem olnud. See on väga lihtne, kerge ja kantav.
Milline oli su lapsepõlv? Kas õmblesid juba väiksena õdedele ja nukkudele kleite selga?
Mu ema töötas kosmeetikuna ja isa ehitusinsenerina. Mõned aastad elasime isa ülikoolijärgse suunamise pärast Moostes, sealt tulime tagasi Tallinna. Kasvasin Pirita-Kosel, elasime perega mu vanaema juures. Kui vanemad kolisid Kostiverre, jäin mina vanaema juurde elama, sest käisin reaalkoolis ja sealt oli lihtsam linna kooli jõuda.
Mul on kaks õde – Mai ja Anna-Liisa –, kõigil meil on viis aastat vahet. Ema õmbles, nagu tol ajal ikka, meile kõik riided selga. Ka mina proovisin juba enne kooli endale seelikuid õmmelda. Mäletan üht käsitsi kokku traageldatud roosat sitsiseelikut.
Mulle meeldis rohkem joonistada. Sulgesin end tuppa ja muudkui joonistasin kleite, naise figuuri joonistamine tuli mul juba päris lapsena hästi välja. Reaalkoolis õppisin arhitektuurikallakuga klassis, kus kunstiteadlane Mart Kalm andis kunstiajalugu ja arhitekt Jaak Huimerind õpetas joonestamist. Joonistasime nii maju kui ka natüürmorte.
Sa ei mõelnud arhitektiks õppima minna?
Korraks isegi mõtlesin, aga sain üsna kiiresti aru, et arhitektuur ei ole minu jaoks, minust ei oleks saanud head arhitekti. Pärast keskkooli läksin ERKIsse õppima nahakunsti. Kuna minu nahatööd olid väga moekesksed, siis soovitasid õppejõud mul teise kursuse lõpus moe erialale üle minna. Tegin moe erialal esimese ja teise kursuse eksamid korraga.
Kuidas sa küll suudad kogu aeg nii tubli olla? Reaalkoolis olid viieline, ERKIs tegid mitu aastat korraga, nüüd esitled aina uusi kollektsioone, lisaks arvukad erakliendid…
Kuna olen Kaalude tähtkujust, siis mu elu toimus varem sedasi, et olin mingi perioodi hästi tubli, andsin endast sada protsenti, siis lülitasin ennast välja ja lasin lõdvaks – keha ja vaim vajasid täielikku puhkust. Praegu olengi sellega hädas, et mul ei ole laadimiseks aega.
Ma ei saa endale lubada eksprompt-puhkepäevi. Mul on vastutus oma töötajate ja klientide ees – sellega viin end sageli stressi, sest taastumiseks pole piisavalt aega.
Viimasel ajal ongi mu nädalavahetused olnud kurblikud, sest olen need lihtsalt maha maganud. Jaks ja jõud on otsas, ei suuda süveneda millessegi, keha vajab und. Samas on töö ainuvõimalik vahend tunda end täielikult elavana, ja sellest ei loobu ma mingi hinna eest.
Millest see tuleb, et pärast värvikat ja glamuurset kollektsiooni esitlust tulevad lavale kummardama moekunstnikud, kes on riietunud valdavalt musta mittemidagiütlevasse? Miks ei kanna moekunstnikud kunagi ise midagi silmapaistvat?
Võib-olla on moekunstnikel hirm näida naeruväärsena või hirm liigselt silma torgata?
Pean tõesti tunnistama, et näiteks maalikunstnikud väljendavad end oma välimuses palju rohkem kui moekunstnikud.
Võib-olla tuleneb see tõsiasjast, et kogu su kunst seisab laval sinu kõrval – ja need on riided. Sina tahad jääda tagaplaanile, et sinu kunst tõuseks esile. Tähelepanu peaks olema ikka minu tööl, mitte minul. Kui lähen aga kuhugi muule üritusele, siis kannan hea meelega oma kleite.
Kuna töötame koos modellidega, siis kõik riided näevad modelli seljas palju kaunimad välja kui enda seljas. Mulle meeldivad riided, milles saan end mugavalt tunda. Klientidele loon ka mugavaid, mitte üliefektseid lahendusi. Elegants ei ole ju see, et kui astud uksest sisse, karjatavad kõik: püha jumal, mis tal seljas on!
Nii et moekunstnikel endil napib julgust oma loodud riideid ise välja kanda?
Mina panen sama hästi kui kõik selga, mida teen. Väga paljud kliendid on minu riietest õhutust saanud ja tellivad siis endale ka. Ma ei saa öelda, et ma ei kannaks asju, mida ise teen – viimases, «Daami portree» kollektsioonis käis iga viimane kui kleit minu seljast läbi, sest kui ise olen valmis kandma, siis kannavad mu kliendid ka. Minu eesmärk on, et minu loodud kleidi kandjat märgataks teisel-kolmandal vaatamisel, ja siis juba ei saadaks enam pilku pealt.
Mida mõistad sina maitse ja stiilitunnetuse all?
Maitse on üks eriti keeruline teema. Mart Kalm õpetas meile keskkoolis, et tegelikult on see vale väide, et maitse üle ei vaielda. Hea maitse on täiesti konkreetselt olemas. Kõigile lihtsalt ei ole antud võimet maitset tunnetada. Hea maitse alla võib käia ka korralik kitš.
Hea maitse on kõik, mis on tehtud mõttega ja on põhjendatud. Kui märkame, et riiete juhusliku kokkusobivuse taga on veel miskit. Sageli valitakse rõivaid hästi püüdlikult ja see võib mõjuda halva maitsena, samas võivad juhuslikult kokku sobitatud rõivad peegeldada head maitset.
Kas hea maitse on õpitav?
Maitse on tunnetatav. Seda ikkagi ei õpi. See on teadmistest, intelligentsuset, minevikutunnetusest ja kogemustest sõltuv omadus.
Samas on mood ju üks suur mäng. Sõltub meeleolust, kas valime sinise, punase või roosa, sinna juurde pärlid või mitte, ja nii edasi...
Jah, muidugi. Ainult et üks oskab seda teha mõtestatud tundega ja teisel ei tule see välja. Kõik on kinni pisiasjades, kuidas keegi oskab ja suudab kombineerida.
Kui palju sa oma kollektsioonides trendi järgid?
Ma ei ole üldse trendiarmastaja, trendidega ei jõua kaasa joosta. Minu meelest on see üldine rahva lollitamine ja läbimüügi tõstmise trikk. Sellega ma ei taha kaasa minna. Pean lugu klassikalistest väärtustest, näiteks heast ja klassikalisest mantlist, mis võib käia kümme aastat. Selle asemel, et ahmida kaks korda aastas poest nn uut moodi, mis tegelikult on millegi eelneva kordus, mis taas uuesti välja tuuakse. See on mu jaoks naeruväärne.
Mida siis selleks kevadeks soovitad?
Vaadake üle oma eelmise kevade garderoob, äkki ei olegi midagi uut vaja. Äkki olete juba soetanud nii head ja kvaliteetsed asjad, et saate piirduda ainult uue siidsalliga. Või siis ostate uued kingad – kuna kingad kuluvad riietest kiiremini, peavad need alati värsked välja nägema.
Kas trendipoe H&Mi Tallinna tulek jätab sind täiesti külmaks?
Ei, miks, ostan isegi sealt hea meelega mõne T-särgi ja puuvillaseid tooteid. See pood on mõeldud noortele, kelle mõttetasand on teine. Noored peavad uue trendiga kaasa minema, et olla sotsiaalselt keegi. Nad ei saa teisiti, nende jaoks on see hädavajalik. Seletada 14-aastasele seda, mida mina praegu olen kogenud, on võitlemine tuuleveskitega. Igaüks peab selle tee ise läbi käima.
Mis vanuses võiks naisel olla välja kujunenud oma stiil?
See on sisemise kasvamise küsimus. Me kõik muutume oma stiililt mingil määral elu lõpuni. Meie kehad ja arusaamad kehast muutuvad. Aga on baasväärtused, mille ümber mängime. Ma ei saaks öelda, et minulgi on väljakujunenud stiil. Ikka ja jälle üllatan end mõne rõivaga, mille puhul olen mõelnud, et seda ma küll ei teeks ega kannaks. Kõrvalehüpped stiilist ikka tulevad, see on normaalne, sest tahame ju proovida ja katsetada. Selleks see riietega mängimine ongi.
Kui Coco Chanel tõi omal ajal moepilti väikese musta kleidi, pliiatsseeliku ja avaralõikelise jaki, siis mille poolest võiksime Tiina Talumeest aastate pärast meenutada?
Mul ei ole epohhiloovaid teoseid… (naerab). Tänapäeval on võimatu astuda maailma sellise suure teemaga, nagu Chanel välja tuli. Olen suur Coco Chaneli austaja ja tema põhimõtete kindel järgija. Tahaksin ise jõuda millegi selliseni, mis on kvaliteetne, vastupidav, mugav ja aastaid kantav. Mul on veel aega, et välja töötada oma stiili.
Tihti öeldakse, et Tiina Talumehel on palju pitsi ja satsi, kusjuures mulle see väide absoluutselt ei meeldi, sest ma ei tee juba mitu aastat mingeid satse. Naiselik pitsivaht on paljude meelest minu kaubamärgiks.
Olen ise sellest välja kasvanud, rohkem huvitab mind selgepiiriline ja keha rõhutav joon. Ja mugavad ning mõnusad materjalid, mis oleksid vastuvõetavad igale figuurile.
Chanel on öelnud ka, et naiste riietamine ei ole meeste töö. Oled sa sellega nõus?
Kohati olen. Mulle meeldivad meesdisainerite visioonid, aga võin kindlalt öelda, et mehed ei tunneta iialgi naise keha saladusi, mida endas kanname – mida tahaksime näidata või varjata. Jälgin väga, mida teeb Karl Lagerfeld Chaneli moemaja kollektsioonides. Ikka ja jälle pean imestama, et kes neid asju küll ostab. Tean suhteliselt hästi, milline naine tahab välja näha.
Sageli ei vasta tema kollektsioonid aga üldisele arusaamale naise kaunist figuurist. Täpselt sama pilguga vaatan Louis Vuittoni kevadkollektsiooni. Modellide seljas imeline, ent sellised puhvakad seelikud ja laiad jakid – on vaid käputäis naisi, kellele need sobivad.
Et mood eksisteeriks, peab see jõudma tänavale. Rikaste salongidesse pole mõtet moodi luua.
Jah, see on minu arvamus küll. Nende disainerite eluiga, kes ei suuda luua kantavat moodi, ei saa olla väga pikk. Kõik baseerub lõpuks rahal. Igasugune looming peab olema tagatud materiaalse taustaga. Keegi peab kunstniku loomingut austama ja selle kinni maksma, vaid nii on tagatud jätkusuutlikkus.
Kas võib öelda, et lisaks andekale moekunstnikule peitub sinus ka edukas ärinaine?
Olen eriti leebe juht, pigem sujuv ja sõbralik. Ma ei suuda võtta lisastressi, et innuga numbreid lugeda. Siiani on moestuudiol mõtet olnud, kuigi kõik kuud ei ole olnud vennad. Olen püsinud vee peal. Mulle sai juba lapsepõlves selgeks, et sa ei saa endale lubada midagi, mida ei ole välja teeninud. Majandan end ära, muidu poleks ju tegevusel mõtet.
Missugune on su elustiil?
Kohati meeldib mulle väga luksus. Samas on nädalaid, kui ma ei kuluta enda peale midagi, käin ainult toidupoes. Olen nii töösse süvenenud, et ei näe enda ümber midagi muud. Siis tuleb periood, kus teen endale pai ja naudin mõnd head massaaži või lähen reisile. Hoian oma elustandardit pigem madalana.
Mis teid juristist elukaaslase Toomas Mälbergiga seob?
Kindel on see, et armastus, muidu me ei oleks ju koos. Arvan, et oleme Toomasega hästi kokku kasvanud, ja ega kumbki kujuta ilma teineteiseta olemist ette. Oleme head sõbrad, meil on hea läbisaamine, teatud sarnased jooned ja teineteisemõistmine. Me ei ole teineteisele koormavad ja see on suhtes hästi oluline. Koos tuleb elada nii, et mõlemal on hea olla. Et oma aega ja ruumi jääks ka. See hoiabki koos, et meil mõlemal on võimalus olla mina ise ja teha oma tööd.
Andsid läinud aastal välja kokaraamatu «12 värvi». Oled kõva kokkaja?
Kui on aega, siis kokkan. Ümbrus peab olema korras, juba mu vanaema õpetas, et köögis peab alati kord olema. Mulle meeldib süsteemselt hakkida ja hautada. Minu peal Jamie Oliveri 30 minuti road ei toimi mitte kuidagi, ma ei suuda ennast nii kiiresti liigutada.
Olen üldse järjest rohkem hakanud hindama kodu ja püsivat stabiilsust. Kui vanasti oli laupäeval pidev kärsitus – kes seekord külla tuleb või kuhu külla minna, mida veel võiks teha –, siis nüüd leian end laupäeva hilislõunal kodus mõnulemas ja raamatut lugemas. Meie tutvusringkond on päris suur, sündmusi ja sünnipäevi on kogu aeg. Kui mul on võimalust olla kodus, siis naudin seda. Unistan, et saaksin olla nädal aega järjest kodus ja tegeleda oma koduga.
Pruutkleitide meister
Mis suhe on sul pruutkleitidega, oled neid 14-aastase moekunstniku karjääri jooksul väga palju teinud?
Olen couture’i disainer ja kõik, mis on pidulik ja töömahukas ning kus annab rohkem mõelda, mulle väga meeldib. Pruutkleidi kallal on võimalik päris pikalt nokitseda. Pruutide puhul on tore ka see, et saab palju nõu anda ja enda moekogemust ära kasutada.
Ma ei ole pruutkleidi laenutamisest kunagi aru saanud. Kui mul ei ole võimalusi, teeksin väga lihtsa kleidi. Aga teeksin ikka päris oma kleidi, mida hoida kapis ja pärast tütrele näidata. Et mulle jääks mälestus.
Rõivas kannab endas ohtralt energeetikat. Mina ei tahaks abielluda kellegi teise kleidiga, milles on sama tunnet läbi elanud palju naisi. Minus tekitab see õõva. Valiksin tagasihoidliku kleidi, mitte laenutatud suure tordi, millega on enne altari ees käidud. Pruutkleit võiks olla perekonnareliikvia, mälestusese, mida hoida ja armastada.
Oled sa kokku lugenud, mitu pruuti on sinu kleidis abiellu astunud?
Ma ei ole neid kokku lugenud, aga majanduse kõrghetkel tegime ühe suvega kolmkümmend kleiti. Paar viimast suve on olnud kümmekond kleiti. Tundub, et tuleval suvel tuleb pruute pisut rohkem, ehk viisteist.
Sinu tööd vaadates – abiellumine on jätkuvalt moes?
Kindlasti on abiellumine moes. Abiellumine on olnud kogu aeg moes. Aga kuna minu juurde satub keskmiselt varakam klient, siis ei saa üldistusi teha. Tean, et paljud noored on pidanud kokku hoidma ja ei ole saanud endale unistuste kleiti lubada.
Kui palju Tiina Talumehe moestuudios valminud pruutkleit maksab?
Hinnad algavad tuhandest eurost, aga need on suhteliselt lihtsad kleidid. Tavaliselt on pruutide unistused kordi kallimad. Keskmine kleit on 2000 eurot, natuke siia-sinna.
Pruutkleidi tegemine koosneb pruudiga veedetud ajast. On mitmeid kohtumisi ja arutelusid, nii ehetetegija kui ka konstruktoriga. Kleidi hind sõltub materjalidest. Pruutidele tahaks pakkuda kõige kvaliteetsemaid materjale. Pitsid on hinnalised – kui kasutad mõnesajaeurose meetrihinnaga pitsi, siis sealt see kõrge hind tulebki.
Kui tuleb üle keskmise kehakaaluga inimene ja tahab ka pitsivahtu – mis siis saab?
Kõik on läbirääkimiste küsimus. Ukse taha ei saadeta siin kedagi. Kui mõnikord lähevadki teed lahku, siis keha ei ole selleks põhjuseks. Vahel lihtsalt inimesed ei klapi. Seda juhtub küll harva, aga vahel ikka. Pruudid valmistavad oma tähtsat kleiti kaua ette ja käivad mitme disaineri juures, vaadatakse ja kaalutakse eri võimalusi. See on normaalne ja loomulik.
Tulebki kompida ja vaadata, mis meeldib.
Kui kallis on läbi aegade kalleim pruut-kleit, mille oled valmistanud?
See oli krooniajal ja maksis pisut alla 50 000 krooni. Seal oli lisaks kleidile palju aksessuaare ja kõikvõimalikke dekoratsioone ning kleit oli nii suur, et mahtus vaevu stuudio uksest välja.
Tead sa, on see abielu tänaseni püsinud?
Ei tea. Loodame, et ikka on.
On vist liiast küsida, kas see pruut oli vene rahvusest?
Absoluutselt!
Kes on sinu lemmikklient?
See, kellele meeldib minuga vastastikku istuda ja rääkida. Ainult nii saame teineteisesse süveneda. Tekib natuke juba sõbrannasuhe, kus jagame soove, mõtteid, vajadusi. Kes on pugenud minu hinge ka, mitte ainult mina tema hinge.
Selline tutvus tekib tavaliselt pika ajaga, aga võib tulla ka väga ruttu.
Moekunstnikuna tuleb vist vahel ka psühholoogitööd teha ja nutvaid pruute lohutada.
Kõike on ette tulnud. Ka pulmade ärajäämist. Olen kuulnud oma tööd tehes igasuguseid lugusid. Karjääri alguses kartsin seda ja ei osanud sellega toime tulla. Nüüd saan aru, et ainult nii tekibki usaldus, ainult nii võidki tajuda, mis seda inimest hetkel aitab.
Riided on olulised, kui on raske periood, riie ei tohi siis kurnav olla. Pean seda eeliseks, et mind usaldatakse ja mulle räägitakse, see lähendab palju. Üks kindel plaaster on hea ja korrashoitud välimus. See tekitab enesekindlust. Püsida tuleb elurütmis ja ei tohi alla anda ning enda eest peab alati hoolt kandma.
CV
Tiina Talumees
Moekunstnik, omanimelise moestuudio asutaja
Sündinud 28. septembril 1973 Tallinnas
Eesti Kunstiakadeemia nahakunsti eriala 1992–1994, moekunsti eriala 1994–1997
1998 asutas Tiina Talumees Moestuudio
Kollektsioonid:
2004 nominatsioon Kuldnõelale kollektsiooniga «Sefiir»
2005 kollektsiooni esitlus
Monaco Eesti aukonsulaadi avamisel
2006 «Kutse Argentina
tangole»
2007 moeetendus nukuteatris
2008 «Golden Age» ja
«Lifecircus»
2009 nominatsioon Kuldnõelale kollektsiooniga «17 tulipunast nelki»; kollektsioon «Rojo Negro»
2010 koostöös AS Profline’iga valminud Estonian Airi pardapersonali vormirõivad
2010 kollektsiooniesitlus stuudio avamisel Rotermannis; kollektsioon «Wabariigi naine»
2010 Riga Fashion Week
2011 koostöös AS Profline’iga valminud Nordea panga personalirõivad; kollektsioonid «12 värvi» ja «Daami portree»
2012 koostöös AS Profline’iga valminud bränd «Profline by Tiina Talumees»
Auhinnad:
Kuldnõel 2012
Arvamus
Kristi Tammik
pikaaegne sõbranna Münchenist
Seaksin valgusvihku Tiina inimesena. Mul oli õnn astuda temaga koos uude sajandisse Münchenis. Eelnes sügav, samas õrn professionaalne ja isiklik puudutus. Tema loome rikkus on peegeldus tema hinge ilust, omadustest, mis kannavad tema visiooni ja selle teostust päevast päeva. Tiina südamejõu reservuaar on suur: sellesse mahuvad kaastunne, osavõtt, abivalmidus. Selles puudub kadedus, kõõrdivaatamine.
Kohtusin Tiinaga nädal tagasi Tallinnas, pärast paariaastast geograafilist pausi. Kui tõmbaksin nüüd sillajoone tagurpidi meie tutvuse algusaega, 1990ndate lõppu, mil ta oli füüsiliselt nagu õrn lumelilleke, siis nüüdseks on temast saanud jõuline orhidee, paljude pungadega, vägevate juurtega... Tiinast on rõõmu paljudele. Hoidkem teda!