Mida teha, kui väikelaps ei kuula sõna?

Jonn. Foto: SCANPIX

Su kaheaastane vaatab sulle südikalt otsa, ronib diivanile ja hakkab hüppama, kuigi oled teda korduvalt keelanud. Mida teha, et ta hakkaks sõna kuulama?

Paljud vanemad lähevad endast välja, kui laps keeldub jultunult nende reegleid järgimast, kirjutab psychologytoday.com. Neil võib tekkida hirm, et nad on lapsevanamana läbi kukkunud ja nende järglasest kasvab kurjategija.

Sellised juhtumid ei ole aga midagi enneolematut ning tegemist on lapse normaalse arengu osaga. Kui õpid neid probleeme mõistma ja nendega õigesti tegelema, siis taastad lapsega koostöö, mida nii hädasti vajad.

Väikelapsed tegutsevad rõõmu põhimõttel. Pehmel diivanil hüppamine on ju nii tore - palju toredam kui vaikselt istumine ja kuuletumine. Samuti on tore tänaval ennastunustavalt joosta ja mitte sõna kuulata.

Teine põhjus, miks väikelaps keelule vastu hakkab, on see, et tal on raske oma impulsse ohjata. Kui ta tahab midagi, siis ta tahab seda kohe. Seepärast võtab ta ka poes riiulilt kommikoti, kuigi oled teda hoiatanud, et nii ei tohi teda. Tema soovid on tungivad ja seetõttu tundub talle kommi saamine elu ja surma küsimusena ning ta haarab selle järgi hoolimata su vihast.

Põhiline faktor on ka see, et väikelaps tunneb suurt vajadust olla iseseisev. Päev läbi ütlevad täiskasvanud talle, mida ja kuidas teha. Tegelikult on eraldumine ja iseseisvumine juba alates sünnist üks kõige olulisemaid arengu eesmärke lapsepõlves.

Kui lapse arengut mõjutavad nii mitmed tegurid, siis kuidas saab panna teda sõna kuulama? Siin on mõned strateegilised näpunäited, et aidata teda teekonnal koostööni oma vanematega.

1. Selgita oma reeglite põhjuseid. Lapsed kuulavad sõna palju parema meelega, kui teavad, miks nad seda tegema peavad. Näiteks selgita, et diivanil hüppamine on ohtlik, sest ta võib kukkuda ja haiget saada. Objektiivne põhjus võib teha imesid. Võid öelda ka, et sinu kohustuseks on see, et tema ei saaks haiget või et tema ülesandeks on vaadata, et mööbel jääks terveks. Samuti võid selgitada näiteks seda, miks peab hambaid pesema, väitega, et sinu ülesandeks on hoolitseda selle eest, et lapse hambad oleksid terved. Need fraasid seavad piirangud ilma, et tekiks võimuvõitlus.

2. Tunnista oma lapse soove. Näiteks ütle «Ma tean, et sa tahad voodi peal hüpata.» Kui võimalik, paku alternatiive. Näiteks lase tal hüpata treeningmati peal. Nõnda tunnistad ja austad tema soove ning tal ei teki suurt tungi protestiga jätkata.

3. Väljenda selgelt seda, mida ta peab tegema, mitte seda, mida ta ei tohi teha. Näiteks ütle «Sa pead tooli pealt maha tulema» mitte «Ära seisa tooli peal». Mida rohkem sa keelad ja kasutad sõnu nagu «ei» või «ära tee», seda rohkem vastumeelsust sa temas tekitad. See on nagu härja nina ees punase rätiga lehvitamine.

4. Motiveeri positiivselt. Kui ta jookseb sinu eest ära ja ei lase end riidesse panna, siis võid öelda, et peaksite kiirustama, sest teised lapsed juba ootavad, et temaga mängida.

5. Anna lapsele valikuid. Kui ta ei taha näiteks vannist välja tulla, siis paku valikuvõimalustena, et ta võib kas ise välja tulla või sa võtad ta välja. Nõnda tunneb ta end iseseisvana ja saab olukorda kontrollida.

6. Suuna ta tähelepanu mujale või hajuta seda. Näiteks, kui ta hakkab klotse laiali loopima, siis paku, et võiksite koos torni ehitada. Kui tal tuleb jonnihoog, sest tahab arvutit puudutada, siis suuna ta tähelepanu teisele tegevusele. Näiteks minge koos vaatama, mis aknast paistab või tehke midagi muud, mis laseb tal eelneva olukorra unustada.

Oluline on teada, et reeglite õppimine võtab aega. Pead olema kannatlik ja oma reegleid pidevalt üle kordama. Kasvades arenevad ka lapse kognitiivsed oskused ja ta kogub rohkem elukogemusi. Lõpuks reeglid kinnituvad ja saavad talle omaseks ning ta saab teha nende abil käitumises paremaid valikuid.