/nginx/o/2011/02/17/518001t1h296d.jpg)
«Suhe on justkui portselan su pihus,» tavatses mu ema mulle väikese poisina õpetust jagada. «Kui sa kord selle maha pillanud oled ja see kildudeks murdub, pole ta enam kunagi sama...» Talle meeldis selle võrdluse ilmestamiseks ühele valgele portselanhobule osutada, mille olin titana katki visanud.
Vaene väike suksuke: ta oli küll muljetavaldav iluasjake, kuid tema armid riivasid silma. Mina aga tundsin end alati nii süüdi.
Lapsele, kel taolistest metafooridest raske aru saada, tundus, et ema kordab neid lauseid ikka ja jälle omaenese hingehaavadele palsami määrimiseks. Me kodune olukord oli kõhklemata neil aastail üsna pingeline, kuigi mul oli ikkagi põhjust arvata, et mu ema kipub asju suuremaks puhuma.
Ta ei teinud aga seda mitte. Mõistan, et igaüks meist on erinev, tean ka seda, et iga suhe allub erinevale mustrile — sellegipoolest olen arvamisel, et asjalood kipuvad dramaatilise pöörde võtma siis, kui me nad esimest korda käest laseme. Kuigi aeg ei peatu kunagi, paneb hinges näriv kahetsuseuss meid ajas tagasi rändama ning teesklema, et midagi polegi tegelikult juhtunud. Me püüame ennast, ja eriti oma partnerit, veenda, et kõik võiks endistviisi laabuda. Ja võib-olla isegi paremini kui varem. Kõhklused-kahtlused on ometigi ju nii inimlikud...
Tavaliselt teeme aga siin suure vea. Ühe või mitme järgneva põhjuse tõttu:
1) Et asjad tõesti oma lõpu leidsid, pidi selle taga olema tõsine põhjus. Minevikku meeleheitlikult tagasi tuua on mõttetu;
2) Suhte üles soojendamine on loomulik kiusatus, teatav hingeline lühis, sest süda jookseb verd ning me hing on janune;
3) Kahetsustunne ning igasugu võtted armastatu tagasivõitmiseks kipuvad päevakorrale kerkima eriti siis, kui endine partner teatab, et on kellegi uue leidnud.
On mõistetav, et see viimane on ehk kõige häirivam võimalik asjade kulg. Ja mehed on selles suhtes eriti haavatavad: kui suurem osa naisi tunneb armetuna hingetühjust kohe, kui suhe purunenud, lükkab enamik meestest oma valu edasi. Saabunud vabadust tähistades seni, kuni neid tabab üksindus.
See lööb valusalt näkku nagu üks ootamatu, valearvestusega õhku visatud bumerang.
«João, mida ma küll nüüd tegema pean? Mulle jõudis viimaks kohale, et tõesti armastan oma eksi... Nüüd ma muudkui püüan teda veenda, et ta annaks mulle teise võimaluse...», poetas mulle Peeter eelmisel nädalal. Ta lisas: «Aga see tundub olevat keerulisem, kui ma arvasin... Me läksime lahku viis nädalat tagasi ja juba ta ripsutab tiiba mingi jobuga...»
Peeter oli aus, ent jättis selle olulisima enda teada. Tema salajased mõtted võisid kõlada umbes nii: «Paganama pärast, ma loodan, et nad ei ole veel linade vahele jõudnud...»
Siinkohal meeldiks mulle öelda, et mu enda kogemus on Peetri omast erinev olnud. Aga meie, meeste, omanditunne on lihtsalt liiga tugev, et unustada (seedida) kergemaidki kõrvalhüppeid. Kahju on tehtud ning kildude kokku kleepimiseks on tarvis palju leplikkust ja kannatlikkust.
Mõlemad partnerid peavad mitmeidki väga kibedaid pille alla neelama. Või elusaid rohelisi konni seedima, nagu meil Portugalis on kombeks öelda.
Kuid kas uuest algusest saaks asja? Noh, see pole ju ka ilmvõimatu, kui tegu on tõelise armastusega, vähemalt ühepoolsegagi. Sihikindlus ja -tunnetus võivad imesid korda saata. Kui väidaksin vastupidist, valetaksin. Jäägitu kahetsus, unustamatud mälestused või ühised lapsed võivad saada kõnekamakski kui mõned teised argumendid. Tean isegi paare, kes lahutasid, kuid 15 aastat hiljem leidsid end jälle abielutõotusi andmas.
Mõned neist isegi minu enda perekonnaringist, kujutate ette?
Kuid tegemist on siiski eranditega, mis vaid kinnitavad kurba reeglit. Kontrolli oma hetkeimpulsse, sest võib juhtuda, et kui üks osapooltest tunneb tugevat vajadust ajutiselt oma armsamast distantseeruda, võib endine lähedus igaveseks hääbuda.
Või nagu Depeche Mode selle peale ütleks: suurtes kogustes loeb kõik.
Kuid elu on juba kord niisugune: superliim võib küll meelipaitavaid illusioone luua, kuid kahjuks ei too see mitte kunagi tagasi katkise portselani endist ilu.
*Valik João Lopes Marquesi arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis», «Minu väga ilus eksiil Eestis» ja «Eesti ilu välimääraja».
Tõlkinud Age Viira