Lõpuks peavad ka pahad tüdrukud abielluma!
23. september 2023, 00:00
/nginx/o/2023/09/23/15609495t1h1eaf.jpg)
Kui XX sajandi lõpu popkultuuri hakatakse lahti harutama, siis on seriaalil «Seks ja linn» selles kindel koht. Omal ajal revolutsiooniliseks kuulutatud seriaalil on liiga palju tähtsaid osiseid, et sellest lihtsalt mööda vaadata. Rääkimata sõpruskondadest, kus on paika pandud, kes on kõige rohkem Carrie, Miranda, Charlotte’i või Samantha tegelaskuju.
Emantsipatsioon koperdas lapsekingades ja võitlev feminism alles kogus tuure, kui «Seks ja linn» 1998. aastal vaatajate ette jõudis. Polnud liikumist #metoo ja isegi internetita sai hakkama. Ei tuntud Netflixi ja vaadati lineaartelevisiooni. Seriaal kasvatas üles pea põlvkonna jagu naisi, kes nautisid tikk-kontsadega töölt baari jooksmist, ning tegi selgeks, et edukaks eluks ja karjääriks pole tingimata vaja mehi. Lisaks kõigele suudavad naised olla ka vaimukad.
Mis muidugi ei tähenda, et mehi ei võiks olla. Praegusel üleseksualiseeritud ajastul, kus iga lääneliku struktuuriga meediaväljaanne paigutab veebiportaalides tõsiste uudiste kõrvale mõne pepu-loo ning reklaamib varjamatult seksmänguasju, oli muidugi üsna antiikne lähenemine «Seksis ja linnas», kus orgasmist ja muudest voodielu mõnudest rääkimine murdis tabusid ning tekitas enamikus vaatajates lisaks huvile ka pisut ebamugavust.
Peaosas teadagi neli erinevat karakterit: trendikas kirjanik Carrie (Sarah Jessica Parker), kes on huvitatud intellektuaalselt põnevatest meestest; klassikaline pärlitega tüdruk Charlotte (Kristin Davis) uskumas armastusse ja unelmate printsi; seksuaalselt laetud ja voodipartnereid kiiresti vahetav pressiesindaja Samantha (Kim Cattrall) ning kassiga korterit jagav rikas advokaat Miranda (Cynthia Nixon).
««Seks ja linn» tuli ekraanidele õigel ajal,» ütles naisteajakirja Grazia moetoimetaja The Telegraphile aastal 2021. «X-põlvkond oli üles kasvanud teadmisega, et nad surevad venelaste pommitamise läbi või siis laseb IRA nad õhku, aga 1990ndatel muutus elu turvalisemaks. Hakati head palka teenima, odavad lennufirmad tõid hinnad alla, kiirmoeketid hakkasid järele tegema kõrgmoodi ning Ikea võimaldas sisustada endale Manhattani stuudiokorteri või muu sarnase elamise võileivahinna eest. See võimaldas matkida «Seksi ja linna» elustiili väga väikese eelarvega ehk kõik said järele teha Carriet ja ta sõpru.»
Mehi pole vaja
«Seriaal tõestas, et televisioon ei vaja mehi ehk et ka neid saab objektistada ja madaldada läbi naiskarakterite lugude, täpselt nii nagu mehed on seda aastaid teinud,» kirjutas samas artikli autor Stephen Armstrong.
Omalt poolt jääb Armstrongi tõdemusele ainult alla kirjutada. See, et erinevatelt meestest ei harrasta naised valjuhäälset juttu stiilis «mulle on ikka tagumik rindadest olulisem», ei tähenda, et meeste suhtes taolisi mõtteid ei mõelda ja neid «selle» pilguga ei vaadata. Seriaal tõstatas erinevaid probleemiasetusi. Keda valida – noored mehed on oluliselt värskemad ja rõõmsamad, samas mõni härra jälle muutub vanemaks saades apetiitseks...
Kas mehel on hea näonahk ja valged hambad? Kui pikk mees on piisavalt pikk ja kas võib olla midagi häirivamat kui pika keha ja lühikeste jalgadega mees? Istmik peaks teksades ahvatlev tunduma ning torso võiks olla võimalikult rasvavene ja trimmis. Kas kiila pea või taanduva juustepiiriga meestega on võimalik leppida? Need näitajad on meeste juures sama olulised kui teadagi mis kumerused jms naiste juures. Nii et pole mõni ime, et peale põlglikku esmasuhtumist vaatasid abikaasad ja poiss-sõbrad juba teatava huviga «seriaali, kust saab naiste mõttemaailmast aru».
/nginx/o/2023/09/23/15609500t1h09a1.jpg)
Kuigi subjektiivsel hinnangul pani seriaal intiimsuhete kajastamisega puusse – nimelt sellega, kui palju naised räägivad voodielust. Tegelaste profiil oli kõrgelt haritud, iseendaga hakkama saavad intelligentsed naised. Sellised aga ei jahvata kunagi (ilmselt on ka erandeid) oma intiimelu nüanssidest. See lihtsalt ei ole väga haritud inimeste vestlus. Seega, voodielu iga nurga peal arutamise tava tundus piisavalt suure meelelahutusliku liialdusena. Aga üks hea seriaal peabki pakkuma huvitavat meelelahutust. Vastu ootusi suutis «Seks ja linn» seda teha tervelt kuus hooaega.
Kahtlase lõpuga lugu
«Miks siis tihtilugu kujutatakse seriaali tühja, groteskse ja naissugu alavääristavana?» küsib auhinnatud kriitik Emily Nussbaum The New Yorkeris. «See on klassikaline viga. On välja kujunenud süsteemne arvamus, et midagi stiilset (või lihtsasõnalist, naudingut pakkuvat, naljakat, pigem seksist kui vägivallast rääkivat, tootepaigutustega) peab olema kehvem.» Kriitik leiab, et HBO kanali kaks kunagist hitti, «Seks ja linn» ja aasta hiljem alanud «Sopranod», peaksid saama võrdse kohtlemise osaliseks.
«Kui inimesed räägivad kvaliteetsete teleseriaalide algusest, siis alati tuuakse esile «Sopranosid». Isegi enne James Gandolfini surma oli HBO draama positsioon kindel: tugev stsenaarium ja kinematograafia. David Chase’i meistriteos käristas maffiažanri lahti, nagu tõmmataks voodilina kaheks. Ta tõstis teles latti kõrgemale ja me kõik jõudsime kuldsemasse ajastusse.» Nussbaumi hinnangul peab Tonyle mõeldes mõtlema ka Carriele. Lihtne televaataja on muidugi mõlema seriaali eest tänulik.
Ja mõlemat seriaali ühendab veel üks asjaolu: fännide rahulolematus lõpuga. «Sopranode» lõpukaader, mis oli lihtsalt nipsust pime pilt, ajas hulluks. David Chase oli kuuldavasti viimase osa eetrisse mineku ajaks sõitnud Lõuna-Prantsusmaale ning siiamaani kirjutatakse teaduslikke uurimusi, mida see lõpp tähendada võis. «Seksi ja linna» lõpp näidati küll kätte. Aga mitte kõigile ei meeldinud seal nähtu. Carriega läbi aastate manipuleerinud Mr. Big jooksis viimaks talle ise järele ning naine langes tema käte vahele printsessilikus tüllseelikus; Charlotte oli abielus ja sai lapse; Miranda kolis abikaasa ja lapsega Manhattanilt minema ning isegi Samantha leidis endale sobiva kooseluvormi endast oluliselt noorema mehega. Kogu naiste jõud ja iseseisvus jooksis visinal tühjaks.
Seriaalile järgnesid kaks mängufilmi, üks halvem kui teine. Nüüd on aga võimalik jälgida juba teist hooaega «Seksi ja linna» jätkuseriaali «And Just Like That», kus kangelannad on elu küpsemas perioodis ning selgub, kas kunagine idülliline finaal nende edasises elus ka välja vedas. Kuid see pole enam see. Liiga palju poliitkorrektsust on seriaalimaailmale ette kirjutatud ja vanasti parimaid repliike esitanud Samanthat näidatakse ainult korraks. Samas, eks elu muutubki ja ega neid rohelisi niitusid (ja ilmselt ka peenikest taljet) enam niikuinii tagasi ei saa.
