«Mu mees oli see, kes ei tahtnud lapsi! Mina unistasin neist aastaid...»

Valus reaalsus: lastetus ei pruugi olla naise valik. Foto: Shutterstock

Viljakas eas lastetu naisena leian, et viimaste päevade skandaalse uuringu teemapüstitus on äärmiselt oluline ning valuliku reaktsiooni varjus ei ole mõistlik seda veel ajaloo prügikasti visata. Küll aga arvan, et sihtrühma valik on olnud puudulik ja valimi muutmisest võiks võita kogu ühiskond. Minu lugu kinnitab sootuks muud: tegelikult peaksime küsimusi esitama viljakas eas meestele.

Soovin jagada oma isiklikku lugu lootuses, et ehk aitab see tekkinud olukorda paremini õiglasesse perspektiivi asetada. Eelkõige loodan, et järgnevat loevad tähelepanelikult need mehed, kes murravad pead selle üle, et miks ikkagi viljakad naised lapsi ei saa. Naisi, kes seda valusat reaktsiooni ei mõista, soovin ma lihtsalt õnnitleda, et teil on elus nii hästi läinud, et teil on olnud õnne turvaliselt pere luua.

Loe ka: MART RAUDSAAR | Peaminister jagas faktideta hinnanguid 

Nagu paljud lastetud sarnases eas naised, kellega viimastel päevadel rääkinud olen, on ka minu isiklik lugu laste mittesaamisega seotud mehe soovimatusega last saada.

Olen 33-aastane lahutatud naine ning olen soovinud endale perekonda nii kaua, kui end mäletan. Abiellusin noorelt ning tulevane kaasa andis enne abielu lootust ja tegi pidevaid vihjeid ühise pere soovi kohta. See tekitas turvatunde ja arusaama ühisest elusuunast.

Peale paariaastast tutvust panime leivad ühte kappi, kuid kui pärast abielu ühise pere teemaks võtsin, tekkis kaasal hirm, et ehk ei ole me siiski majanduslikult veel piisavalt heal järjel. Kuigi tema sissetulek oli sel hetkel üle Eesti keskmise, oli minu sissetulek tema hinnangul lapse saamiseks liiga väike. See tundus üsna mõistliku argumendina ning leidsin, et olin ehk tõesti liialt rutakas.

Kui korter oli olemas, hakkas abikaasa rääkima, et lapse saamine on liiga keskkonnakahjulik. Lisaks on tal on vaja veel käia erinevatel reisidel ja pidudel ning korralikult sarved maha joosta...

Möödus kaks aastat, kuni ka minu sissetulek oli üle Eesti keskmise. Kui taas kord pereteema jutuks tuli, leidis kaasa, et meil peaks olema siiski oma kinnisvara, enne kui saame lastele mõelda. Jäin nõusse ning hakkasime raha koguma, et kodu soetada.

Möödus veel kolm aastat, kuniks olime võimelised korteri ostma. Kui korter oli olemas, hakkas abikaasa rääkima, et lapse saamine on liiga keskkonnakahjulik ning tema üldse ei julgegi siia maailma uut inimlast tuua. Lisaks leidis ta, et tal on vaja veel käia erinevatel reisidel ja pidudel ning korralikult sarved maha joosta, enne kui isaks kavatseb saada. Adusin, et ta vajab ilmselt lihtsalt aega, sest muidugi on lapsevanemaks saamine suur otsus, mis muudab nii kogu isiklikku elu kui ka suhtedünaamikat.

Möödus veel paar aastat ning pidevalt kerkis lapseteema üles, kuid minu jaoks muutus see juba üha sügavamaks hingehaavaks. Lõpuks tulid veel ka väited, et võib-olla ta isegi oleks valmis lapsi saama, aga mitte seni, kuni see mulle nii oluline on. Lõpuks hakkasin tundma piinlikkust, et üldse lapsi soovin, ning hakkasin samuti vestlustes laste saamisest rääkides ebalema.

Alati kiputi arvama, et see on minu otsus, et meil lapsi pole. Tõde oli ja on aga, et nad oleks pidanud rääkima minema minu mehega.

Ei olnud harv, et sugulased või sõbrad vihjasid mulle, et ehk oleks aeg ikka pere luua ning eri vestlustes prooviti mind veenda, et laste saamine on elu üks imelisemaid kogemusi. Sellistes olukordades manasin näole naeratuse, et samal ajal pisaraid tagasi hoida. Alati kiputi arvama, et see on minu otsus, et meil lapsi pole. Et mina tahan kindlasti karjääri teha ja olen seetõttu pere loomist edasi lükanud. Tõde oli ja on aga, et nad poleks kunagi pidanud mind veenma tulema, vaid oleks pidanud rääkima minema minu mehega.

Viimaseks piiriks sai, kui abikaasa ütles, et ei tea, kas ja millal võiks tal tekkida tunne, et ta lapse saamiseks valmis on. Jõudsin endas selgusele, et soovin elu jooksul siiski emaks saada ning kui tal seda tunnet ka järgmise kümne aasta jooksul ei teki, siis võib minu jaoks olla juba liiga hilja. Hoolimata suurest armastusest lahkusin pikaaegsest abielust ja olen praegu hoopis üksinda.

Tulles tagasi Pere Sihtkapitali tehtud uuringu juurde, siis sarnaneb see kõigi nende sugulaste ja sõpradega, kes tulid minuga laste saamisest rääkima, samal ajal kui ma pisaraid tagasi hoides nende küsimusi taluda üritasin. Samamoodi nagu minu sugulased ja sõbrad oleksid pidanud küsimusi esitama hoopis minu abikaasale, oleks mõistlik ka praeguse uurimuse valimit laiendada fertiilses eas meestele. On üsna selge, et lapsi ei saa naine üksinda, ning julgen arvata, et paljudel juhtudel on mehed ja nende mõtteviis peamiseks põhjuseks, miks ühel viljakal naisel lapsi pole. Seda mõtteviisi kutsungi üles lähemalt uurima ja küsitlema.

Loo autor on 33-aastane, haritud ja ettevõtlik eestlanna, kelle isik on Postimees Naise toimetusele teada.