Kõik majapidamised olid jaanideks korda seatud, sest jaanilaupäeval enam tööd teha ei tohtinud. Jaanipäev oli puhkus enne suviste heinatöödega alustamist. Kambritesse ja voodite ümber paigutati kaseoksad ning kaskedega kaunistati nii värvad, kiiged kui ka kaevud.
2. Kaseokstest või hoopis rebasesabast vihaga vihtlemine
Rahvaluule koguja Matthias Johann Eisen (1857–1934) on üles tähendanud, et: «jaanipäeva õhtul kogusivad naised ja tüdrukud lillekesi ja sidusid kaseokstest vihtu.» Nende arvates pidi sarnase vihaga vihtumine tervisele väga kasulik olema. Emad vihelnud tütreid rebasesabaga, et nad rutemini mehele saaksid. Lilled pandud talveks paigale ning antud siis lehmadele. Kui neil midagi viga olnud, see pidanud kindlasti aitama.
3. Lillede korjamine ja pärja tegemine
Jaaniõhtul otsivad tütarlapsed lilli ja toovad neid koju. Kelle lill nupud öösel lahti lööb, saab õnnelikuks. Jaaniõhtul toodud õisi pandi ka lauluraamatu vahele. Jaanitulelt koju minnes korjasid noored üheksat liiki lilli, punusid neist pärja ja panid selle alles teede ristumiskohal enestele pähe. Peale seda ei tohtinud enam tagasi vaadata ega mitte kellegagi kõneleda. Kodus pandi pärg padja alla ja loodeti, et unes nähakse oma tulevast abikaasat.
4. Pärjaga täpsuse viskamine
Pärast pärja tegemist proovisid tüdrukut õnne täpsusvisetel. Pärga prooviti visata õunapuu otsa. Kui pärg jäi kohe õunapuu okstele, siis tüdrukut ootas sel aastal ees meheleminek.
Noored neiud võisid ööseks sõnajalgu koju tuua ja kui need öö jooksul õide puhkesid, ennustas see peatset meheleminekut. Kuid, kas teadsid, et sõnajalaõie leidmine ei tähendanud mitte ainult peatset meheleminekut, vaid ka õnne, rikkust ning kõikide lindude, loomade ja inimeste keelest arusaamist?
Tüdrukud ja vanad naised tegid tavaliselt sõira lõssist, aga jaanipäeval tehti piimast. Mõned ihnuskoid tegid aga siis ka lõssist – nende lehmadel ei pidanud olema kordaminekut, lehmad surid. See mõjus ka viljale.