João Lopes Marques: kui tagavaranaise rollist saab valik

João Lopes Marques Foto: Erakogu

«Ma eelistangi abielumehi,» tunnistas mulle Isabel kunagi ammu. Minu hämmastus teda ei kõigutanud, saati siis veel üldine moraal. Ta jätkas: «Nad on minu jaoks palju ahvatlevamad, ja tead, ma tahangi vallaliseks jääda. Ei pea vist lisamagi, et lapsed pole minu jaoks üldse miski teema...»

Selsamal hetkel lahvatas mu peas, et tegu on vist küll kõige rumalama tüdrukuga maailmas. Pole kahtluseraasugi, et ta oli tollesse mehesse kõrvuni sees — meie ühisesse sõpra, muide — kuid ta oli eelistanud kõneluse all olevat armukeserolli, kuhu ta oli end mugavalt sisse seadnud. Ei mingit peavalu ega pisaraid. Ei mingeid kohustusi ega lubadusi. Ilma ühegi avaliku tõotuseta.

Isabel oli lausa uhke oma vabameelse salasuhte üle. Olgugi, et ta oli vaid lihtlabane armuke. Olles üles kasvanud maakohas, väikekodanlikus perekonnas, oli see tõenäoliselt tema viis ühiskonna normide ja piiride vastu mässata.

Tõtt-öelda hämmastas mind, et ametlike lahutuste ning naiste emantsipatsiooni ajastul taoline suhe üldse nii pikalt vastu peab.

Isabel ja António olid aga teisest puust. Nende salajastest nurgatagustest kohtumistest oli saanud omamoodi sõltuvus. Närvikõdi tekitav keelatud mäng. Need 10 päeva kahekesi romantilises kuurortis andsid adrenaliinisüsti terveks aastaks.

«Kuidas sa küll suudad armukadedust tundmata ning halba sepitsemata tema päris naist välja kannatada?» tavatsesin ma talt pärida. Isabel aga ei pidanud mu küsimust miskiks. Ta isegi ei suutnud mu imestuse tagamaid mõista.

Tüdinud armukestest ning teistest juhuslikest afääridest — võin oma perekonnas kokku lugeda käputäie sel iidsel kombel purustatud abielusid — otsustasin kõrvale astuda.
Midagi enamat kui platooniline kiindumus, enamat kui toores iha, midagi palju-palju enamat — õhus oli midagi tõeliselt haiget.

Kuskilt lekkis mädahaisu ning seda oli vastik sisse hingata. Ma tõesti ei suutnud välja mõelda, miks see ebaterve suhe kellelegi head võiks teha. Kogu me sõpruskond oli toona sellest pingest kihama pandud.

Mulle tundub, et sohinaistel ning «tennisetreeneritel», nende meessoost saatusekaaslastel, jääb vajaka kas rahast, kõlblusmeelest või enesehinnangust. Neid ei morjendagi, et nad on lihtsalt kellelegi tagavaravariandiks. Või on tegu lihtsalt enesepiitsutajatega, kes eelistavad igavese armastuse vandumise asemel hoopis kannatada.

Kirg jääb ikka kireks ning vastupidi.

Omaette teema on muidugi need mehed, kes on üleliia konservatiivsed või enda avalikus imidžis kinni. Sestap on just kroonitud pead olnud need suurimad kõrvaltvõtjad. 

Kui mu jutt uskumatuna kõlab, külastage mõnd Euroopa riiki ning paluge juhuslikul kohalikul rääkida mõni avalikus saladuses hoitud lugu sealse kuningliku perekonna kohta.

Võib ju mõelda, et armukeste, nagu ka hoorade roll oleks justkui hügieenilist laadi. Nad on kogunema kippuva maskuliinse pinge vabastamise eksperdid. Ängi talitsejad.

Kaudselt saab neist seaduslikele naistele väljakutse, et viimased liialt «emmestuma» ei hakkaks. Ning siis, kui ametlikus suhtes asjalood tõeliselt hapuks hakkavad minema, eelistavad «parimad» neist habrast perekonda mitte purustada.

Olgu mis on, ma olen alati uskunud, et armukesed mängivad inetut mängu, mis maksab varem või hiljem kurjalt kätte. Selle ebaterve afääri jätkamine kauem kui ajutiselt võib saada saatuslikuks kõigile, kes sellesse otseselt või kaudselt kaasatud on.

Ausus, siirus ning asjade läbipaistvus on meie lääne ühiskonna püsiväärtused. Seda teab isegi vankumatu antikristlasest pagan.

Kuid kas armukestel võib mingitel tingimustel olla ka legitiimsust? On ka selliseid erandeid: kas kujutate ette, kui raske on mehel, kes elab sama katuse all tõsist närvihaigust põdeva naisega? Või kellegagi, kes on õnnetusejärgselt ratastooli aheldatud? Mõnikord tulevad strateegilised päästeabinõud kasuks kõigile osapooltele.

Lõppude lõpuks oleme ju kõik inimestena nõrgad.

Enamikul juhtudel aga on tegu lihtsalt väga alatult lühinägeliku peitusemänguga. Armastada salaja hõivatud meest on midagi enamat kui vaid lõbus triller: see on justkui nauding iseendale tekitatud valust, mida varjatakse tundetuse katteloori taha.

See on vaid õnnetu lõpu edasilükkamine.

Ja mis sai meie Isabelist? Asjalood on nii, et aastakümmend ja pool pärast meie vestlust, või nimetagem seda mõttevahetuseks, on ta rohkem üksildane ja kibestunud kui ealeski varem.

Ta tunneb, et on oma parimad hetked elus muretult liugu lastes mööda lasnud. Ta veenab meid ikka veel selles, et naudib oma säravat üksildust, kuigi sõbrad tunnevad üha enam muret tema peitusemängu pärast iseendaga.

Nagu ta ei tahakski või lihtsalt ei oskakski olla lihtsalt tema ise. Mis veelgi kurvem: mask, mille ta on enda ette tõmmanud, on ta näoga ühte sulanud. Saanud üheks väga süngeks tundeid varjavaks kattelooriks.

Armas Jumal, milline privileeg!

*Valik João Lopes Marquesi varasemaid arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis», «Minu väga ilus eksiil Eestis» ja  «Eesti ilu välimääraja».

Tõlkinud Age Viira