/nginx/o/2012/03/19/1017512t1h423a.jpg)
Et alkohol on südame-veresoonkonna ja seedeelundite haiguste, pahaloomuliste kasvajate, psüühikahäirete ja teiste tervisehädade tekke riskitegur, et Eestis sureb alkoholi tarvitamisega seotud põhjustel igal aastal 600–800 inimest – sellest kõigest on noortele räägitud küll ja enamgi veel. Kuid Maiken Nõmmoja (25) sõnul ei mõju see lihtsalt jutu tasemel absoluutselt, kirjutab Tiia Penjam Õpetajate Lehes.
Tema hakkas esimest korda asja üle tõsiselt mõtlema siis, kui ta koolitüdrukuna bioloogiaõpetaja soovitusel uurimistöö teemaks alkoholi valis ja sellest tulenevalt dr Enno Krossi seminarile sattus.
«Ringkäik mööda haiglapalateid, kus nägime oma silmaga, mis võib juhtuda alkoholi tarvitamise tagajärjel, võttis sõnatuks. Isegi poisid läksid näost valgeks,» tunnistab Maiken šokiteraapia mõju.
Sama oli tema sõnul seaduserikkumiste ennetamisega: moraalijutlused läksid ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga kui nende klass viidi noortevanglasse sealset eluolu vaatama, näidati tööd politseimajas ja kohtuistungit, siis see pani mõtlema kõige kangemadki mehepojad.
Nüüd hiljem, juba pärast Viljandi kultuuriakadeemia lõpetamist noortetööd tehes on Maiken mõnikord puutunud kokku ka vastuseisuga niisugustele alkoennetuse meetoditele, mis noori emotsionaalselt heidutavad. Kuid tema arvates kaalub kahest riskist – võimalik psühhotrauma ja liigjoomine – teine esimese üles.
«Keegi ei lükka ju lapsele haiglas ette verise näo või lõhkise ajuga traumapatsienti. Aga kui näed oma silmaga abitut teadvuseta noort inimest tilgutite all, vaatad alkohooliku 700-grammist last, seda peopesale mahtuvat olevust kümnete voolikute ja juhtmete küljes – siis saad aru, et ohud, millest joomisega seoses räägitakse, on päriselt olemas.»
Manitsustest tõhusam ennetus
Profülaktika mõttes peaksid kõik inimesed vaatama korrakski seda, mida näevad arstid iga päev, on Enno Krossi seisukoht. Aastakümneid omaaegset Tartu ülikooli närvikliiniku hingamiskeskust juhtinud dr Kross on kogu elu võidelnud enesehävitusliku elulaadi vastu.
Pärast neuroanestesioloogia osakonna juhataja kohalt erruminekut õppis ta Kanadas, osales Toronto kliinikute noorte riski- ja alkoholikäitumise vältimise programmis PARTY ning jõudis veendumusele, et teismeliste silmast silma kohtumised viina- ja riskikäitumise ohvritega on moraaliloengutest tõhusamad.
Misjonitööd noorte eestlaste suunamisel tervislikuma eluviisi poole jätkab Enno Kross senini, ehkki on oma 75. sünnipäeva juba seljataha jätnud ja järgminegi juubel pole enam kaugel.
Maiken Nõmmoja on üks neist, loodetavasti paljudest, kelle mõjutamise dr Kross oma töö viljade hulka võib arvata. Maiken ei ole alkoholi tarvitanud nüüdseks juba üle kolme aasta. Põhimõtteline karsklane ta ei ole ega kiirusta ka kinnitama, et kunagi enam klaasi ei tõsta, ent praegu ei näe ta selleks tarvidust.
Joomise lõpetas Maiken pärast üht oma sünnipäeva. «Kõik oli seal tegelikult hästi, kellegagi ei juhtunud midagi, kuid ühel järgmisel peol lihtsalt tundsin, et ei taha, see lõhn ja maitse – mõlemad hakkasid järsku vastu.» Alkoholist puudust tundnud Maiken senini ei ole.
Läbustamine on norm
Maiken Nõmmoja kirjeldab omaealiste tavalisi sünnipäevi: «Kõigepealt on mingi istumine, kas kellegi pool kodus või kuskil väljas – kuidas peole kutsuja võimalused lubavad. On mingid söögid-joogid (ja jooke pole vähe!), edasi minnakse klubisse.
Kui rohkesti keegi õhtu jooksul alkoholi vajab, et suminat ja head tuju kätte saada, oleneb inimesest, aga enamasti juuakse palju, väga palju. Mitte pokaal veini või teine šampust, vaid räägime ikka liitritest. Ja kui just midagi hullemat ei juhtu, lõpetad mõne klubipeo kell kuus hommikul takso tagaistmel, kuhu sõbrad su aitavad...»
Joomine on norm, tunnistab Maiken. «Kui kõik joovad ja mina ei joo, siis olen justkui imelik. «Miks sa ei joo?» küsitakse. «Kas tervisega on midagi või oled rase?» Et lihtsalt niisama heast peast võib alkoholi mitte tahta, sellest eriti aru ei saada.»
Nüüd, mil Maiken enam kanget kraami ei tarbi, käib ta üldse vähem klubides. «Kainena purjus seltskonnas olla pole meeldiv, lihtsalt ei taha näha ega kuulda seda kontrollimatut mörisemist, justkui mingid elajad... Kui ise oled samasugune, ei pane seda tähele, siis on sinu jaoks kõik lõbus.»
Laps joob, kui laps tahab
Maiken ütleb, et ohtra alkoholiga peod hakkavad enamasti pihta 8.–9. klassi paiku, 14–16-aastaselt, ning just siis on õige aeg tõhusaks sekkumiseks ja probleemiennetuseks.
Lihtsameelne on loota, et alaealine alkoholi ligi ei pääse, kui kanget kraami on keelatud talle müüa. «See pole kunagi olnud mingi mure,» ütleb Maiken. «Oma kooliajast tean, et vahel sai alkoholi kätte lihtsamalt, vahel raskemalt, aga et jookide puudumise tõttu oleks mõni pidu jäänud pidamata – no seda ei juhtunud kunagi, mitte kunagi.»
Maksujõu taha ei jäävat samuti miski. «Nädalalõpu ühise pidutsemise siht silma ees, pannakse taskuraha aegsasti kõrvale. Ühel on vähem, teisel rohkem ning eks sellele vastavalt jagatakse ka ostetud alkohol, aga päris ilma ei istu keegi.»
Kui Maiken vahetusõpilasena aasta Hollandis oli, nägi ta, et mujal pole viinad-õlled igas toidupoes leiva ja piima kõrval käeulatuses. «Alkoholi järele tuleb minna eraldi kauplusesse ja see on juba väike pingutus, nõuab ettevõtmist. Aga meil lausa meelitatakse koos vorstiga ikka ka pudelit haarama. Vaatasin mõni aeg tagasi telekast kell 21 alanud filmi. Seitsmeminutise reklaamipausi ajal oli kuus alkoholireklaami! Üks pesupulber sinna vahele – ja jälle viinad. Ka mu enda 14-aastane vend ei maganud sel kellaajal veel...»
Maikeni seisukoht on, et noori tuleb alkoholist võimalikult eemal hoida, rääkimata sellest, et oleks aktsepteeritav kedagi suisa jooma ahvatleda.