Alla 26-aastased noored tõid ise peamise kitsaskohana esile vähest töökogemust. Kui sellel teemal edasi vesteldi, siis joonistusid välja tegelikud põhjused: ebakindlus ja hirm nii kandideerimise, vestluste, tööõigusliku bürokraatia kui töö enda ees. Lisaks tahavad noored kohe unelmate tööd ja kõrget palka, samas on tööandjatel tekkinud kuvand, et sellel vanusegrupil on mõnevõrra küsitavusi pühendumise ja prioriteetidega. Noored leiavad, et töö ei tohiks muud elu segada ning võiks olla korraldatud paindlikult neile meelepärase graafiku alusel. Ühtlasi eeldatakse, et tööandja pühendab tublisti aega koostöö olemuse ning organisatsiooni reeglite ja kultuuri tutvustamiseks.
Üle 50-aastased inimesed märkisid ise peamise kitsaskohana oma vanust ja sageli ka ülekvalifitseeritust, kuid lähemal vestlusel selgus, et see on suuresti hirmudega seotud. Ka nemad pelgavad nii kandideerimist kui ka töövestlust, on kandideerimisel väheaktiivsed, aga mitte pühendumuse nappuse, vaid alalhoidlikkuse tõttu. 50+ inimene juurdleb, kas on üldse mõistlik oma CV-d kuhugi üles panna ja töökohta vahetada, sest uues kohas ei pruugi tekkida meeskonnatunnet või head kontakti juhiga, samuti peljatakse uusi IT-süsteeme ja tööga ebaõnnestumist.
Ilmselt ei tule märkimisväärse üllatusena, et ka lapsehoolduspuhkuselt naasnud töötajad, olenemata vanusest, ütlevad, et tunnevad kandideerimise ees hirmu. Nad on ebakindlad, sest on olnud tööturult eemal, kardavad vestlusi ja bürokraatiat ning kurdavad, et kandideerimisprotsessid on väsitavad ja tekitavad stressi.