/nginx/o/2023/05/02/15294059t1h87ef.jpg)
Keset teed pargitud tõukerattad valmistavad nägemispuudega inimestele tõsist peavalu. «Üksi liikuvale pimedale tekitab pelk teoreetiline võimalus igal sammul tõuksiga kohtuda liigset stressi ja sunnib sammu veelgi aeglustama,» kirjutab Mirja Räpp.
ARVAMUS ⟩ Pime naine: elektrilised tõukerattad on nägemispuudega inimestele ohtlikud
Viimastel aastatel näeb tänavapildis aina rohkem elektrilisi tõukerattaid, millega nägijad inimesed kiiresti ja mugavalt punktist A punkti B liiguvad. Täiesti arusaadav, miks nad neid väikeseid elektrijõul töötavaid liikumisvahendeid kasutada armastavad. Kui isiklikku elektritõuksi pole, saab niisuguse ka pea kõikjalt kiiresti laenutada. Nägemispuudega inimesena ei muserda mind üldse asjaolu, et ma ise tõukeratast kasutada ei saa. Häiriv on aga see, et laenutatud elektrilised tõukerattad peale kasutamist täiesti suvalistesse kohtadesse maha jäetakse. Ei tohiks olla kuigi raske väike elektritõuks pärast kasutust kõnniteelt kõrvale lükata. See oleks elementaarne viisakus. Kahjuks konutab neid sõiduriistu aga kõikjal, pahatihti lausa keset jalakäijatele mõeldud kõnniteed ja neid on paraku palju.
Kui valget keppi kasutades mööda kõnniteed liikudes esmakordselt elektrilise tõukeratta otsa komistasin, olin algul üllatunud ja seejärel pahane. Andsin endale aru, et kasutasin oma valget keppi veidi hooletult ning edaspidi hakkasin õigele kasutustehnikale rohkem tähelepanu pöörama. Nii mõnestki ripakile jäetud tõuksist õnnestuski viperusteta mööduda. Liikudes valge kepiga, peaks kepi ots teeloleva takistuse üldjuhul üles leidma, kuid ega see praktikas alati nii ei ole. Lisaks tekitab üksi liikuvale pimedale pelk teoreetiline võimalus igal sammul tõuksiga kohtuda liigset stressi ja sunnib sammu veelgi aeglustama.
Kõnniteel, mis on jagatud jalakäijate ning kergliikurite alaks, leiab mahajäetud elektritõukse just jalakäijate poolelt. Seisvast või lausa pikali asetsevast tõukerattast möödumiseks tuleb pimedal inimesel paratamatult astuda kergliikurite teepoolele. Kui aga samaaegselt juhtub seljatagant lähenema 25-kilomeetrise tunnikiirusega elektritõuks, on kokkupõrge ilmselt vältimatu. Viga saavad tõenäoliselt mõlemad osapooled. Paljud kõnniteed on nii kitsad, et teele hüljatud tõuks paneb praktiliselt kinni kogu käigutee. Isegi hea nägemise korral on möödumine takistatud ning tuleb astuda sõiduteele.
Jalutasin suvel kord koos mittenägijast kaaslasega varem selgeksõpitud marsruudil, viibutades valget keppi õige tehnika järgi paremalt vasakule ning vasakult paremale. Selline jalutuskäik oli enne tõukside ajastu algust tore ja iseseisvalt teostatav ettevõtmine. Järsku sain obaduse vastu sääri. Jäin tänu kaaslase kiirele reaktsioonile jalule, kuid jalasäär oli katki. Loomulikult oli risti-põiki teel järjekordne elektritõuks. Ega tõukeratas selles süüdi polnud, et hooletu kasutaja ta keset kõnniteed maha jätta oli otsustanud. Jalutuskäik jäi sedapuhku pooleli ja kõmpisime koju tagasi. Järgmisel päeval polnud põrmugi tahtmist uut jalutuskäiku ette võtta. Ei vaim ega jalad polnud veel valmis uuteks elektritõuksidega kohtumisteks, ei sõbralikeks ega vaenulikeks.
Elektrilised tõukerattad meie tänavatelt ilmselt ei kao ja peame nendega harjuma. Oleks väga meeldiv, kui nende kasutajad mõistaksid, et tänavatel liigub ka veidi teistsuguseid inimesi. Mõni näiteks lihtsalt ei näe, aga tahaks ka edaspidi elus iseseisvalt toime tulla. Äkki tõstaks tõuksid kõnniteelt viisakalt ära ja me mahuksime kõik linnatänavatele ohutult liiklema.
Mirja Räpp on Põhja-Eesti Pimedate Ühingu liige ning üle 25 aasta kirjutanud nägemispuudega inimestega seotud teemadel, seda nii Põhja-Eesti Pimedate Ühingu infolehes Kuukiir kui ka Eesti Pimedate Liidu infolehes Valguse Kaja.