KAS KA SINA? ⟩ Suur hulk Eesti naisi kutsub oma autot just sellise hellitusnimega

Foto: Shutterstock

Kas auto on pelgalt tarbeese? Uuring näitab vastupidist: mida noorem autoomanik, seda rohkem tajub ta sõidukiga isiklikku suhet. Selgub, et naistel on oma truu suksu jaoks koguni hüüdnimi pandud.

Moller Baltic Impordi tellimusel Eestis läbiviidud uuringu kohaselt tajub autoga isiklikku suhet 29 protsenti autoomanikest – mida nooremad autokasutajad, seda rohkem isiklikku suhet tajutakse. 14 protsenti omanikest on autole pannud ka nime, millest levinuimaks osutusid Nunnu, Hubert, Sirje, Tibu, Tupsu ja Volli.

2023. aasta märtsis läbiviidud veebiküsitlusele vastas 700 autoomanikku Eestis. Neist 29 protsenti pidas autot partneriks, kellega tajub isiklikku suhet. Enim tajusid autoga «lähisuhet» just nooremad inimesed: kui 18–29-aastastest vastajatest märkis seda koguni 44 protsenti, siis 60-aastaste ja vanemate seas oli väitega nõustujaid vähem kui viiendik. Anonüümsem suhe autoga kasvas koos vanusega: mida vanem eagrupp, seda vähem isiklikku suhet tajuti ja seda rohkem vastati, et auto on tarbeese, millega liigutakse punktist A punkti B.

«Kui räägitakse, et tänapäeva tehnoloogiast tulvil maailmas liigume pigem suureneva suhete anonüümsuse suunas, siis arvaksin, et ka autodesse suhtutakse üha rohkem kui pelgalt tarbeesemesse. Uuring näitab aga hoopis vastupidist trendi – noorema elanikkonna seas on tunduvalt rohkem neid, kes tajuvad autot partneri või sõbrana või peavad oma identiteedi osaks,» ütles Moller Baltic Impordi Eesti piirkonna müügijuht Kristjan Salak.

Uuringust selgus, et meeste ja naiste vahel autosse kui partnerisse suhtumisel erinevust ei olnud, kuid märgatavalt rohkem tajusid isiklikku suhet Tallinna (34 protsenti) või muu suurema linna elanikud (43 protsenti), võrreldes maal (28 protsenti) või väiksemas linnas elavate inimestega (24 protsenti). Oma identiteedi osaks pidas autot kümnendik vastajatest, sealjuures mehed pisut rohkem kui naised.

38-aastane Triin kinnitas, et autodel tema mälus peaaegu alati nimi olnud. «Kui pubekas olin, oli mu naabritel Sirje – mis muud see olla sai, kui suitsev Ford Sierra. Aga see hüüdnimi oli nii armas ja südamlik, rääkisime omas koduski, et Sirtsu pole kodus, ju on naabrid kuskil ära.» Naine rääkis, et ka tema vanemate autodel olid nimed. «Näiteks üks mu ema auto oli Berta. Kui ta selle BMW uuema vastu vahetas, sai pedaalidega pereliige nimeks Poiss. Oli selline äkiline kiirendaja, mis ei tahtnud üldse aeglaselt sõita, nagu elevil pubekas,» naeris Triin. «Meie praegune pereauto on suur ja võimas Jeep, mis meid igast kraavist, poriloigust ja pehmest pinnasest läbi veab, teda kutsume mõistagi Trakatsiks. Kui oleme oma neliveolise kallima poriseks sõitnud, mööname omavahel, et nüüd on aeg Trakats spaasse viia ehk siis pesulasse minna.» 

14 protsenti vastanutest on oma neljarattalisele sõbrale andnud nime ja 11 protsenti teab kedagi, kelle autol on nimi. Kõige rohkem on oma autole nimesid pannud 30–39-aastased vastajad (18 protsenti). 

Üle-eestilise veebiuuringu viis märtsikuus läbi uuringufirma Norstat Eesti.