KARM DIAGNOOS ⟩ Naise kõnnak paljastas hirmutava ravimatu haiguse

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Noor austraallanna Christine Jeyachandran sai 2014. aastal arstilt elumuutva diagnoosi ning on viimased üheksa aastat elanud kurnava haigusega, mis tabab enamasti hoopis eakaid inimesi.

Sydneys elav kolme lapse ema Christine elas pikalt Peruus, kus ta oli kohalikele abiks humanitaarabi andmisel. Loodust ja rändamist armastava naise elu sai aga suure löögi, kui arsti juures käies selgus, et ta põeb rasket ravimatut haigust, kirjutab honey.nine.

Praeguseks 46-aastane Christine märkas ligikaudu kümme aastat tagasi, et tema keha ei käitunud enam tavapäraselt ning teda vaevasid veidrad sümptomid, mida ta ei osanud kuidagi selgitada. Mõte sellest, et ta võiks oma murega arsti külastada, tekkis alles siis, kui naine üritas ühel tavalisel päeval kannust vett klaasi valada.

«Tundus, et mu käsi kallas mulle vett, kuid mul polnud kontrolli ega jõudu, et kannu ise üleval hoida,» meenutab naine. Christine arvas, et tegemist on lihtsalt väsimusega, kuid kui arst tema käest küsis, kas naise lihased värisevad tihti, sai ta aru, et kõik pole korras.

Kummaline lihasväsimus oli kindel märk Parkinsoni tõvest ning naise arst oli selles kindel juba esimesest hetkest. Peruu arst ütles naisele, et ta teadis juba siis, kui Christine ruumi sisenes, et tegemist on keeruka haigusega. Arsti sõnul märkas ta, kuidas naise jalg astudes vastu maad lõi, kuigi naine polnud seda ise märganud. Paljud Parkinsoni tõvega inimesed kogevad, et nende jalg kaotab kontrolli ja selle asemel, et jalg aeglaselt kannalt varvastele vajuks, kukub see täie jõuga jalatallaga vastu maad.

Christine ütleb, et isegi tema arst oli šokeeritud, et 30ndates eluaastates naisel selline tõsine haigus avaldus. Arst arvas, et naine on tõve saamiseks liiga noor, kuid tegelikult võib lihastele halvasti mõjuv haigus tabada ka noori inimesi. Naine teab, et tihti võib tõbi märkamatult kehas olemas olla, kuid selleks ajaks, kui inimene sellest ise aru saab, on haigus juba kehale palju kahju teinud. Seetõttu võib juhtuda, et Parkinsoni tõve diagnoosimiseni jõutakse alles siis, kui lihased juba järk-järgult jäigastuvad ning tasakaal ja koordinatsioon kipuvad kaduma.

Christine tunnistab, et haigusega on raske elada, sest ta peab mõtlema asjadele, mis on paljudele täiesti tavalised. Näiteks kõndimine on tema jaoks väga keeruline, sest ta peab mõtlema igale sammule. Kui ta kaotab kontrollitunde, kaotab ta ka igasuguse koordinatsiooni ja siis kipub ta ühte jalga lohistama.

Parkinsoni tõvega inimesed võivad kasutusele võtta mitmeid ravimeetodeid, mis aitavad haigust aeglustada, kuid Christine on otsustanud teistsuguse ravi kasuks – ta tegeleb iga päev võimlemisega. Naise jaoks on see hea lahendus, sest regulaarne lihastreening aitab kontrollida haiguse sümptomeid. «See aitab mul tasakaalu, koordinatsiooni ja jõudu kontrollida ning need on oskused, mida ma Parkinsoni tõvega toimetulemiseks vajan,» ütleb ta.

Üsna kiiresti pärast treeningutega alustamist suutis Christine seista kätel, teha spagaati ja alustas ka ronimisega. See oli tohutu saavutus naise jaoks, kellel oli diagnoositud üks kõige kurnavamaid ja intensiivsemaid haigusi.

«Õnneks ei ole ma palju valu tundnud,» sõnab ta. «Mõnikord näen endiselt palju vaeva. Enamasti on mul raskusi lihtsalt hommikul riietumisega, aga see on tavaliselt ka siis, kui ma oma ravimeid pole saanud võtta,» tunnistab naine.

Üheksa aastat pärast esimest arstivisiiti on Christine suutnud oma haiguse sümptomeid eemal hoida. Ta on nüüd tagasi kodus Austraalias, kus ta tegeleb laste kasvatamisega ja töötab advokaadina.

Pidevalt tegutsemine on aidanud Christinel oma eluaegse diagnoosiga leppida. «Püüan tuleviku pärast mitte muretseda. Ma mõtlen, et kui teen täna trenni, siis saan oma homset päeva paremaks muuta,» arvab naine. Ta loodab siiski, et kunagi leitakse haigusele ka ravi, mis inimesi täielikult raskest haigusest päästaks, kuid seni üritab naine teha kõik endast oleneva, et ta saaks kunagi oma laste pulmades tantsida ja tulevaste lastelastega mängida.