/nginx/o/2012/03/14/1011652t1h6124.jpg)
Kuigi isiksusehäired põhjustavad suurt stressi ja kahjustavad inimesi, siis võivad need viia ka erakordsete saavutusteni.
Edukad psühhopaadid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Board ja Fritzon Surrey ülikoolist avastasid 2005. aastal, et võrreldes vaimsete häiretega kurjategijatega kõrgelt turvatud Broadmoori haiglas, esineb suure tõenäosusega üks kolmest isiksusehäiretest (histriooniline isiksushäire, nartsissistlik isiksusehäire ja anakastne (või obsessiiv-kompulsiivne) isiskusehäire) ka tippjuhtidel, kirjutab psychologytoday.com.
Seega võib mõelda, et inimesed võivad neist tugevalt sissejuurdunud ja kohanemisvõimetutest isiksuseomadustest kasu saada. Näiteks võivad histrioonilise isiksushäirega inimesed olla vilunud teiste võlumises ja nendega manipuleerimises ning luua selle najal ärisuhteid. Nartsissistlik inimene võib olla väga ambitsioonikas, enesekindel, enesele keskendunud ja võimeline inimesi ja olukordi enda heaks ära kasutama. Anakastse isiksusehäirega inimene võib karjääriredelil kiiresti edasi tõusta, sest on väga pühendunud tööle ja produktiivsusele. Isegi piirialase isiksusehäirega inimene võib ajuti olla särav, vaimukas ja lausa peo hing.
Ameerika psühholoog ja filosoof William James (1842–1910) rääkis rohkem kui sada aastat tagasi, et kui ülim intellekt ja psühhopaatiline temperament kohtuvad, siis on tulemuseks selline efektiivne geenius, keda meenutatakse teatmeteostes.
2010. aastal koostas Mullins-Sweatt oma kolleegidega uuringu, et teha kindlaks, kuivõrd erinevad edukad psühhopaadid edututest. Nad võtsid eeskujuks Robert Hare’i psühhopaadi definitsiooni, mis viitab, et psühhopaat on ühiskondlik kiskja, kes oskab võluda ja manipuleerida ning künnab jõhkralt oma vagu elus. Tal puudub südametunnistus ja kaastunne ning ta võtab isekalt kõike, mida tahab ja teeb, mida soovib. Ta rikub sotsiaalnorme ja ootusi ning ei tunne end seejuures süüdi, ega kahetse midagi.
Teadlased avastasid, et edukatel ja edututel psühhopaatidel olid kõik samad tunnused, välja arvatud üks – nimelt kohusetundlikkus. Seega tundub, et võtmeküsimuseks on see, et üks käitub impulsiivselt ja vastutustundetult, kuid teine suudab end tagasi hoida ja neid hävitavaid suundumusi isegi parema tuleviku loomiseks ära kasutada. See on kahtlemata geeniuste puhul väga oluline tegur.