/nginx/o/2012/03/03/994798t1h5cab.jpg)
Parimad moeloojad ehk väärika auhinna Kuldnõela nominendid on tänavu kõik karismaatilised persoonid, kes on omavahel vastandlikud kui ilmakaared. Pole ka ime – igaüks neist eelistab erinevat aastaaega, kirjutab Margus Talveoja Kaubamaja ajakirjas Hooaeg.
Tüdruk, kes laulis muttidele
Karolin Kuusik
Lemmikjook: Coca-Cola
Lemmikdisainer: Raf Simons või Ricardo Tisci
Lemmikmaterjal: elavhõbe
Lemmikaastaaeg: talv
Kuigi Karolin Kuusik kolis Tallinna juba väiksena, veetis ta kõik lapsepõlvesuved ikkagi sünnikodus Setumaal. Sealt on pärit ka kõik varasemad põlvemälestused; näiteks see, kuidas ta aias muttidele pikki laule laulis.
Mutid, tõsi küll, ei osanud seda hinnata ja püüdsid põgeneda tagasi maapõue, kuid selles on Karolin tänaseni veendunud, et kui ta ei tegutseks moe vallas, oleks ta töö seotud loomadega. Ka tema Tatari tänava puumaja keldris on talveks kosti ja koti peal kodutu kass.
Karolin on silmapaistvalt õbluke, habras otsekui lumehelves. See polegi ehk otsitud võrdlus, sest talv on Karolini lemmikaastaaeg. «Aastate jooksul saad sa lõpuks aru, kuhu sa tegelikult kuulud.»
Ta kannab seljas villast laamadega kampsunit, mis tundub piisavalt soe ka nende lumise-metsa-jalutuskäikude jaoks, mida Karolin nii väga armastab. Kohvikus Must Puudel hooletu elegantsiga käsipõsakil retrolauale toetudes vajub üks käistest piisavalt alla, paljastamaks käsivarrel kaks süsimusta punkti – täringumärgi.
Vürflivisked on Karolin tätoveerinud osaks oma kehast mälestusmärgina ajale, mil ta tegeles põhjalikumalt kaoseteooriaga. See teooria, mis leiab rütmi ka liiklusummikutest ja rannajoone vonklemisest, näib kirjeldavat ka Karolini elu: tema oskust mahutada 17-tunnistesse tööpäevadesse Cosmopolitani moetoimetamine ja stilistina tegutsemine, moe loomine nii enda kui ka Tallinn Dollsi kaubamärkide alt.
Liisi Eesmaa
Lemmikjook: rummikoola
Lemmikdisainer: Alexander McQueen
Lemmikmaterjal: siid, angoorakarv ja ehituspoe kraam
Lemmikaastaaeg: kevad
Pärast seda, kui Liisi Eesmaa on mõned tunnid fotostuudios modellidele riideid selga sättinud, on ta juuksed sassis nagu Kunksmoori tütretütrel. Ent ta ei mõju väsinult. Võib-olla tuleb see värvigammast (Liisi kannab erepunast kuldnööpidega jakki ja mürkrohelist seelikut) või siis juurtest, mis viivad otsipidi Poola ja Venemaale, kuid energiat näib tal olevat sama palju kui päikseplahvatusel.
Hoogsal kõnnakul ruumi ühest nurgast teise kapates annab ta endalegi märkamatu jalahoobi põrandal vedelenud kontsakingale ning nendib, et kuigi ta õmbleb parajasti ka paari kostüümi presidendi vastuvõtuks, on stilistitöö see, mis tegelikult toidab.
Liisi klientide hulka kuulub nii söekamaid noori naispoliitikuid kui ka bände Venemaalt, kes Eestis oma videoid väntamas käivad. «Vahel ma ise kannan auklikku kasukat ja näen välja nagu bomž, aga samal ajal disainin kõrgmoodi ja jagan paljudele väärtuslikke moenõuandeid.»
Ta hammustab kiire suutäie banaani ja langetab otsuse lisada objektiivi ette rivistatud modellide neoonlillasse välimusse veidi oranže detaile. Äkilisus ja erilisus on Eesmaa käekirja kirjeldamisel möödapääsmatud märksõnad ning tema maitse kajastub ka Sireeni nimelises vintaažiäris, mida ta sõbranna Elina Pähklimägiga Müürivahe tänaval peab. Sealsetest Euroopa second-hand-butiikidest kokkuotsitud kostüümidest rariteetsemail on vanust tublisti rohkem kui Eesmaal endal.
Sõbrad räägivad, et telefonid Liisi käes kaua vastu ei pea (üks nutiaparaat uppus Schillingu festivalil käies näiteks kotipõhja laialisulanud šokolaadi sisse), kuid võib-olla on teatud kaotused praktilise elukorralduse vallas selle hind, kui oskad näha selle maailma kitsastest piiridest kaugemale.
Kollektsiooni «Kuldlõige» luues vaatas Eesmaa näiteks nii ööd kui ka päevad dokumentaale veealusest elust. «Mind on alati tõmmanud ebamaise poole,» ütleb ta selgituseks. «Molluskid ja korallid on mu lähim ettekujutus UFOdest meie planeedil.»
Moepisikust tabatud
Aivar Antonio Lätt
Lemmikjook: aastakäigušampanja
Lemmikdisainer: Helmut Lang
Lemmikmaterjal: kašmiir
Lemmikaastaaeg: suvi
Aivar Lätt saabub Eestisse tagasi põskede õhetades. Ta on äsja käinud Itaalias rahvusvahelisel kangamessil, et valida välja Baltmani 2013. aasta kevadsuvised materjalid.
Kuid need pole fantastilised tekstiilid, mis on Baltmani peadisaineri kehasiseses reaktoris käivitanud kontrollimatu sulamisprotsessi. Hoopis jäised Siberi õhumassid mässisid Antonio juba messi esimesel päeval 40-kraadisesse palavikku. «Hetkel on tervis enam-vähem, tänan küsimast,» ütleb Lätt.
Kuidas moe vastu huvi hakkasid tundma?
«Perekonnaviga, ema on mul nahatöötluse tehnoloog ja vanaisa oli kingsepp. Võib öelda, et amet valis mind, mitte mina teda. Punnisin küll alguses vastu, kosmonaudi või vedurijuhi amet tundusid atraktiivsemad.»
Antonio arvab, et stiili vallas kuulub Eestis praegu edumaa veel naistele. Meestel pole kultuuriliselt olnud vaja tegeleda selliste tarbetute mõistetega nagu stiil ja korrektne väljanägemine. Kuid meeste moehuvi teeb kiireid edusamme. «Eestlased pole oma stiili veel leidnud, pendeldatakse minimalistliku skandinaavia ja küllusliku ida vahel, kumbki pool minu arvates meie hingelaadiga ei sobi.»
Baltmani peadisainer loob moodi täiesti tavalistele inimestele. «Minu jaoks on inspiratsioon kõikjal, kuid eelkõige inimestes. Kuna reisin palju, siis sihtkohtade tänavapildi ja inimestega tutvumise käigus ammutan suurema osa ideedest.»
Mis aitab Antonio üle loomekriisist? «Head sõbrad ja nendega joodud hea vein.»
Ratsionaalse moeinimese tegemisi iseloomustab kirglik entusiasm käsikäes konkreetsete visioonidega. Antonio päevakavaski on kindlad rituaalid: hommikul cappucino ja värske International Herald Tribune’i netiversioon ning omatehtud õhtusöök kella kaheksast söögilaua taga.
Kostüümimaailma Galadriel
Tiina Talumees
Lemmikjook: valge vein
Lemmikdisainer: Coco Chanel
Lemmikmaterjal: villakrepp
Lemmikaastaaeg: sügis
See oli maagiline valgus, mis langes puude vahele Lothlorienis – nõiutud metsas, kus haldjakuninganna Galadriel «Sõrmuste isandas» elas. Ka see valgus, mis tuleb sisse Tiina Talumehe ateljee gootipäraselt kõrgetest seinaavadest, tundub teistsugune kui tavaline – jõuline ja terav.
Rotermanni keskuse südames olevad ruumid on sedavõrd suured, et aknaid avaneb kolme ilmakaarde ning sellega, et omada «vabrikut» kesklinnas on suur luksus, on Talumees leebelt nõus. «Mulle siin väga meeldib,» nendib ta.
Tiina leiab, et Eestis hakkamasaamise on ta «võtnud endale päriskohustuseks – mul õde läks Londonisse ja mu meelest on see väga kurb.» Nii öeldes on ta hääles veidi kaunist nukrust, mis toob meelde jalgade sahina sügiskuldsetes lehtedes.
Päikses küütlevad betoonpinnad meie ümber on täiuslikult minimalistlikud, hõbedaste kohvitasside muster läheb kokku tapeedi omaga ning marmelaadikommid laual kannavad Tiina nime. Akende taga on valgus ja lumine tühjus ning see on ka elu tavaline kulgemise rütm.
Endale aastate jooksul nime teinud moekunstnikuna (mullusele 24. veebruari vastuvõtule vuristasid ta äri tagasopis töötavad käärkäed kokku 17 kostüümi) ei sõltu Talumees juhukliendist. Ta kirjeldab oma püsikundesid kui «täiskasvanud naisi, kes on iseendaga ära leppinud» ega pea end iga hetk enam tõestama.
Ka Talumehe maailmas tundub kõik olevat paigas ning aja väärikat voolamist kirjeldab hästi sõnapaar «kaks korda aastas».
Kahel korral aastas käib Talumees Hispaanias ostmas endale järgneva poolaasta kampsuneid ja trikotaažtooteid, kahel korral aastas sattub ta pealinna ööklubidesse (Vabanki või Bon Boni) ning kahel korral aastas külastab ka karusloomafarmi, kust pärineb seegi hõberebane, kes ateljeenurgas rippudes ootab kannatlikult võimalust pääseda täiendama Monterossi kangastest (kalleimate hind 400 eurot jooksvast meetrist) sündivat luksuslikku ilu.
***
Esimest korda on kõigil moehuvilistel võimalus Eesti moeloominguparemikule ise pilku heita ja oma lemmik välja valida! Kuldnõela näitus on Disainigaleriis avatud 2.−16. märtsini 2012.
Väike Nõel on moeauhind lootustandvale noorele loojale. Selle aasta nominendid on Piret Ilves, Britt Samoson ja Kristel Kuslapuu.