VAATA PILTE ⟩ Talvel tuleks end metsas riide panna just nii! (1)
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
27. jaanuar 2023, 16:24
Metsas ja matkal tuleb käia ilusate rõivastega – ja parim aeg teele asuda on siis, kui ilm on halb. Miks? Hele-Mai Alamaa avaldab saladuse.
Suur osa inimesi ei pista talvel üldse nina välja. Ja osa otsib metsa minekuks välja kõige vanema halli puhvaika. Aga looduses vilksatab vahel ka mõni harv värvirõõmus päikesekiir, kes on end metsa minekuks just nimelt ilusasti riide pannud. Muidugi on just temal kõige parem tervis ja kõige parem tuju! Üks niisugune äge eksemplar on värske õhu sõltlane, toiduentusiast ja fotograaf, kokaraamatute autor Hele-Mai Alamaa. Kuidas ta seda teeb? Uurisime värvipommi enda käest.
Talvel on suur osa inimesi toas, sina aga õues. Miks on hea olla väljas? Mida sealt saab?
Alati, kui minu elus on ootamas mingi sündmus, midagi tähistamisväärset... alati ma mõtlen esimese asjana, teeks «seda» õues. Kõik mu sõbrad ja pereliikmed on sellega juba harjunud. Ma olen tõesti värske õhu sõltlane, oma magamistoa akent ei ole ma iial kinni pannud. Elutoas aina avan ja sulgen uksi, lapsed on harjunud selle tuulevilina ja tuppa tuiskava lumehangega. Ise magasin lapsena vahel suurest igatsusest magamiskotiga põrandal ja tihti keedan kodus olles rõdul priimusega süüa. Lihtsalt nii teine tunne on see.
/nginx/o/2023/01/20/15091229t1hccce.jpg)
Aga talvel, jah. Halb ilm, see on nagu minu kaubamärk juba. Mulle koledal kombel, hirmsasti (tore eesti keel), õudselt meeldib halb ilm. Mida halvem, seda õnnelikumaks ma muutun. Halb ilm on kuidagi palju omasem, isiklikum ja mõistetavam. Nn hea ilm ajab vahel tuju hoopis ära... no eriti muidugi siis, kui oleks nagu kohustus «et nüüd on küll nii hea ilm, peaks midagi tegema», samas sel hetkel ise midagi ei tee.
Halva ilmaga ei ole looduses mitte kedagi, saab üksi olla. Halva ilmaga peab palju rohkem pingutama ja see juba loob meeleolu, jääb meelde. Ja annab õhetavad põsed.
Mida sina välja minnes selga paned? Miks?
Mäletan veel Nõukogude ajast (ja eks sealt see mentaliteet ju tuleb) ja see kestab siiani, et metsa minnes pandi selga kõikse kohutavamad riided, aukus põlvedega uhutud dressipüksid, plekkidega võrksärk ja kollaseks tõmbunud villasokk. Ja siis oli eesmärk, enne kui pang ei ole triiki täis jõhvikaid, välja ei saa (see ei ole küll minu isiklik mälestus, aga olen seda korduvat motiivi kuulnud). Nüüd on minu arust hoopis teisiti, suvel pane, kui soovid, Tanel Veenre hõljuv siidkleit või viigitud triiksärk ja tunne rõõmu, kui kitsekesed põõsast vaatavad, et sina oled ka ilus.
Korraldad tihti piknikke vabas õhus igal aastaajal. Mida kanda, et külm ei hakkaks, vaid saaks väljas olemisest rõõmu tunda?
Aastatega olen ma õppinud hindama häid riideid. Vanasti käisin metsas absoluutselt ükskõik millega. Mul ei ole kunagi olnud spetsiaalseid metsariideid. Aga nüüd vaikselt tekib. Metsas on minu arust hea kõik naturaalne, ainult puhas vill, suled – mis seal salata, kvaliteetsed asjad on ikka head. Kuna ma ei ole eriti sportlik, ei jookse, ei sõua, ei tilgu higist, siis kõikvõimalikud moodsad kunstkiud jätan teistele. Mul peab olema soe ja hingav ja veekindel ... ja muidugi ILUS.
Ilus, ilus ja veel kord ilus, minu mõistes ilus. Ma ostan neid asju väga harva ja väga läbimõeldult ja ikka nii, et vähemalt 10 aastat peaks vastu ja meeldiks mulle. Nii on õnnestunud ka. 10 aastat tagasi ostsin esimesed spetsiaalsed metsariided ja absoluutselt kõik teenivad mind tänase päevani ning armastus nende vastu aina kasvab.
Mis on olulised elemendid, värvid, detailid või mis iganes, mis teeb tuju heaks?
Hea tuju elemendid on minu kaltsukakampsunid. Nii on, kui sul on juba üks hea jope, siis kampsuni saab vabalt kaltsukast. Viimane kingitus healt sõbralt, Norra käsitöö, puhas vill, i-me-li-ne muster, terve ja puhas kampsun, 4 eurot. Super, järgmised 10 aastat näete mind kindlasti selles. Mul on juba kollektsioon sõprade poolt kaltsukatest soetatud nn islandi kampsuneid. Kootud lehmade, suusatajate ja koerakäppadega, varsti teen neist näituse.
Ja villased sokid-kindad meeldivad mulle väga. Villaseid sokke armastan kohutavalt, Kihnu ja Muhu, ikka Eesti käsitöö. Neid ma kannan kogu aeg, varsti võib mulle anda auhinna kui kõikse rohkem villaseid sokke läbi käinud persoonile. Ilma villaste sokkideta ma kodunt ei lahku, neis on lihtsalt nii palju armastust.
Anna mõni soovitus ka praktilise poole pealt – isiklikud lemmikasjad, mida hea looduses kanda.
Tihti kannan jopet hoopis kampsuni all. Õhuke sulekas alla ja suur villakapsun peale, nii oled tuule- ja lörtsikindel ja on palju soojem kui vastupidi.
Heledad prillid on head, mul on kollased ja roosad, hämaras näeb paremini, ei jookse endale oksa silma ja tuul ja vihm on kergemini talutavad.
Riided on mul alati sellised, et saaks pikali visata, à la kannan magamiskotti seljas. Armastan seda pikutamise perspektiivi ja vaadet elule, ühendust maaga, see rahustab ja lahendab.
Ma käin looduses alati seelikuga, see on palju mõnusam. Suleseelikuid on juba igal vähegi talveriideid tootval firmal ja need tõesti meeldivad mulle rohkem. Ma ei käi ju niisama ka pükstega. Ja asjad, mida ma tõesti ei kanna, on nn suusapüksid, vabandan nende ees. No ei meeldi... isiklik antipaatia.
Ilusaid värvilisi ja puhtast villast suusapesusid ma lausa jumaldan. Neid on mul mitu paari, külmema ilmaga laon kõik ülestikku.
Üle-eelmisel aastal sain kingituseks «päris talvesaapad», ja need on tõesti head. Siiani ma nendega veel kordagi külmetanud ei ole. Kaks paari villaseid sokke mahub ka sisse. See on investeering, mida ma mõistan. Seisan siis nendega kuus tundi lumes ja iga hetk mõtlen, no küll on head saapad.
Tunnen, et paljudele saab takistuseks «vaatame, mis ilm on», siis otsustame. Mina ütlen alati, ärme vaata ilma. Ja nii kui sa saad õue ja saad natuke linnast välja, iga ilm on ilus. Eriti talvel, juba äärelinnades on maa valge ja kased härmas, kui linnas laiutab ainult sopp ja sajab soolast vett.
Ja vahel mulle tundub, et inimene vajab eesmärki, et mis ma siis seal metsas teen? Et kas suusatan või püüan kala. Ja siis ma alati soovitangi, tehke süüa. Lõke on absoluutne võluvits, ühendab põlvkondi ja poliitilisi vastasjõude, kõik saavad sellest aru, kõigile meeldib tulle vaadata. Ja kui saab veel kõhu ka täis, puhas boonus.
Kuhu soovitad talvel loodusse minna, on sul mingid omad lemmikpaigad?
Ma soovitan minna lihtsalt... õue. Üldse pole vaja purjetada Keri saarele või ronida Piusa koobastes. Oma tagahoovis saab ju ka lõket teha. Parki ja loomaaeda saab võtta termosega tee ning juustuvõileiva ja see maitseb sootuks teisiti. Linna haljasalal võib kokku saada ja oma pirukat näksida koos sõpradega. Hirmsasti meeldib mulle raamist väljas olek. Pea alati on see kuidagi palju toredam kui lihtsalt mingi kohvik.
Milline on sinu moefilosoofia?
Moefilosoofia? Lähtun õue- ja ulaelust, lihtsast elust, moest ma suurt tegelikult enam ei pea, piinlik tunnistada, pole vist kunagi väga järginud. Olles moefotograaf ja tegelikult siiani on ju minu parimad sõbrad moekunstnikud, aga see on ju kunst, mitte moevooolud. Vahelduseks kannan litreid ja siidi ja üle võlli moeesemeid suurima heameelega.
Vaatasin Gucci ja the North Face’i koostööd, terve internet kihas, et oi, ei ole üldse see, nii kole. Mina vaatasin, et super ilus, paneks kõik selga endale, otsemaid.
Matkamehed minestasid nende mustrite, moemehed jälle tegumoodide peale... mulle hirmsasti meeldis. Nojah, selliste asjade ostmiseni ei küüni ja ega sellest midagi ei olegi, tore lihtsalt, et need maailmas olemas on. Ilus vaadata, mulle meeldib.
Hele-Mai Alamaa raamatuid
Hele-Mai on välja andnud juba 17 raamatut, siin mõned neist:
- «Metsapoole maitsed – taimed ja toit» (2022; koos Maret Allika ja Margit Väljaga)
- «Igapäevane kokakunst. Armastus ja eneseabi» (2021)
- «Metsaköök» (2022; koos Merle Liivakuga)
- «Kahvliahvi kokaraamat» (2015; koos Merle Liivakuga)
- «Salatit? Alati!» (2016)
- «Armastan süüa, teiega koos» (2012)