R, 9.12.2022

Argo Aadli «Polkovniku lese» publiku ette toomisest: lavastaja pisik minus absoluutselt puudub

Raadio Elmar
Argo Aadli «Polkovniku lese» publiku ette toomisest: lavastaja pisik minus absoluutselt puudub
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Argo Aadli
Argo Aadli Foto: Margus Ansu

Argo Aadli on Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli 20. lennu näitleja. Mees tõi hiljaaegu Tallinna Linnateatri lavale Smuuli «Polkovniku lese», millele on dramatiseeringu loonud Urmas Lennuk. Kuigi etendus on erakordselt menukas, tunnistas Aadli, et lavastajaks teda selle katsetuse tõttu veel pidada ei saa. Rääkisime lisaks sügiskaamosest ning talvisest teatritempost. Saate «Mitte ainult muusikast» intervjuud vedas Karl Gustav Adamsoo. 

«November on aasta kõige pimedaim kuu ja iga kord jõuab see kätte kuidagi üllatusena. Tegelikult võiks selle rütmiga juba ära harjuda. Kui nüüd jätta välja see, mis maailmas hetkel toimub, siis pimedus ja külm ilm mind iseenesest nukraks või kurvaks kuidagi ei tee. Sügiskaamoses on isegi omad võlud - saad rohkem soojas toas istuda ja vahepeal nina õue pista,» märkis Argo Aadli raadio Elmar saates «Mitte ainult muusikast». 

Näitleja tõdes, et sügis on omamoodi tore aeg ja hetkel tal käsil pigem tasakaalukam periood. «Laias laastus on mu elu hetkel tõepoolest rahulik. Teatris mul ühtegi prooviprotsessi pooleli pole, kuid etendusi on omajagu - ligi viisteist etendust kuus. See on üsna üle keskmise koormus. Leian, et see on täiesti tavapärane teatri rütm,» märkis ta.

Mõned kuud tagasi sai Aadli teha lavastaja debüüdi, tuules publiku ette etenduse «Polkovniku lesk». «Ma kindlasti ei nimetaks end nüüd lavastajaks. See oli pigem katsetus. Olen laval ka ise, sedapuhku toeks ja abiks Anne Reemannile. Kuigi erilist rolli mul seal pole, tegemist on pigem monotükiga,» rääkis mees.

«Lavastaja pisikut mul muidugi absoluutselt ei ole! Selle konkreetse tüki mõte sai alguse kolm aastat tagasi ja tekkis tänu Anne Reemannile. Tuli lihtsalt idee, et «Polkovniku lesk» võiks tema kehastuses midagi väga huvitavat olla. Leidsin toona, et hea Smuuli tekst ja hea näitleja - sellest sümbioosist saab midagi tõeliselt põnevat tekkida. Seal oli oluline osa muidugi ka Urmas Lennukil, kes tegi dramaturgina suurepärase töö. Päris originaalteksti puhul oli nii palju kõrvalisi teemasid ja minul läks fookus ära. Leidsin, et see peab olema üksiku inimese appikarje lugu. Urmas tuli appi ja kirjutas selle praktiliselt monotükiks,» täpsustas Aadli. 

Mees tunnistas, et veel mõned aastad tagasi ta ei oleks isegi ette kujutanud, et ta kunagi lavastaja tööd võiks proovida. «Katsetusena oli see siiski väga huvitav kogemus. Kes pole proovinud, soovitan ette võtta. Kuigi piletid on Tallinna Linnateatri etendustele tänaseks välja müüdud, siis lootus on, et tuleb lisa. Seda siis erinevates Eestimaa teatrimajades. Kaks etendust on Kuressaares ja siis vaatame edasi. Väga loodan, et see idee saab teoks,» märkis Aadli. 

Saates oli juttu näitleja elukutsest. On seda Aadli hinnangul raske kanda? «Oleneb, kuidas võtta. Ma arvan, et on ka väga palju raskemaid elukutseid, just füüsilises mõttes. Muidugi, mõnikord ka näitleja töö juures tuleb füüsilises mõttes anda endast väga palju - kõik, mis sul hinge taga on! Peamine raskuspunkt on siiski see, et näitlejana sa vastutad kogu oma keha ja hingega selle eest, mida sa teed. Vaimses mõttes on see keeruline. Muusikul on instrument ja suhe sellega. Näitleja on ise instrument, oma hääle, käte, jalgade, mõtlemise, maailmanägemisega. Leppida endaga ära - see ongi näitleja töö juures kõige raskem asi,» sõnas Argo Aadli raadio Elmar saates «Mitte ainult muusikast». 

Kuula intervjuud SIIN

Märksõnad
Tagasi üles