R, 9.12.2022
KARM ELU ⟩ Alkohooliku naine: tal oli nii halb, et ainus viis mitte surra, oli uuesti peale võtta
Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock
Marju Rõmmel
, naine.postimees.ee tegevtoimetaja
Alkohooliku naine: tal oli nii halb, et ainus viis mitte surra, oli uuesti peale võtta
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments

Alkohooliku naiseks võib saada iga naine. Loo kangelanna rääkis loo sellest, kuidas alguses abiellus ta ilusa, hooliva mehega, kes ei võtnud tilkagi alkoholi, kuid siis muutus kõik...

Naine kirjeldab oma lugu järgmiselt:

«Kui ma oma tulevast abikaasat kohtasin, siis ta ei joonud praktiliselt üldse. Ka mina tulen perest, kus alkoholi tarbiti vaid pühade ajal, lihtsalt mekutamise pärast.

Muidugi puutusin ma üliõpilasena alkoholi liigtarvitamise tagajärgedega kokku ning õppisin oma kogemustest. Siiski ei osanud ma uneski näha, et alkohol tuleb kindlalt minu ellu koos «mittejoova» abikaasaga. Tegelikult oli ta oma probleemi minu eest väga oskuslikult salajas hoidnud. 

Salapärane kadumine

Poolteist aastat pärast meie tutvuse algust, kui me juba koos elasime, hakkas mu mees ootamatult endale vahel paar õlut lubama. Ta nautis iga lonksu, ilmselge kahetsusega raputas viimased tilgad tühjast purgist oma kruusi. Vahel jõime seltskonnas koos, aga kui mina tahtsin lahjemat alkoholi, siis tema valis seevastu kangema. Kui küsisin, millest järsku selline muutus, et ta aina kangema alkoholi peale läks, kehitas ta vaid müstiliselt õlgu. 

Meie suhtes tekkisid tülid hetkel, kui rasedaks jäin. Rasedus oli raske ja sattusin haiglasse. Mu abikaasa, kes oli raseduse katkemise ohust kohutavalt ärritunud, toetas mind kõigest jõust telefonis ja lõpetas siis järsku kõnede vastamise. Ma läksin ärevusest hulluks, kuni mõtlesin ämma käest küsida, kuhu mu mees võis kaduda. Ämm vastas selle peale rahulikult, et «temaga juhtub vahel, magab välja ja küll ta siis helistab». 

Tõtt-öelda olin šokeeritud ja hingepõhjani solvunud. Pärast seda, kui olin juba haiglast välja kirjutanud, sain teada, et ta oli ikka veel joomahoos. Koju jõudes ootas mind ees järgmine ehmatus. Maja oli prügimäeks muudetud, ta ise lamas põrandal ja pomises. Kodus oli kogu alkohol viimse tilgani ära joodud, ka tehniline piiritus, mis mul kodu puhastamiseks oli. Mu mees jõi hommikul, vajus- üsna kiiresti magama, ärkas õhtul üles ja siis oli tal füüsiliselt nii halb, et ainus viis mitte surra, nagu ta mulle ütles, oli end uuesti purju juua. Ja kõik muudkui kordus sedasi.

«Mulle tundus, et ta sureb ja keegi ei tahtnud ega saanud teda aidata.»

Tormasin mööda linna, otsides raha ja spetsialiste, kes mu mehe sellest olekust välja aitaksid, kuid millegipärast jäid kõik tema sõbrad ja sugulased suhteliselt tuimaks. Samal ajal, kui mina neilt pisarsilmi abi palusin, vastasid nemad alati samamoodi: mis sa muretsed, magab kaineks ja siis on jälle parem kui enne. Ma olin šokeeritud: mulle tundus, et ta sureb ja keegi ei tahtnud ega saanud teda aidata. Sain enesekindlamaks ja kavatsesin teha endast kõik oleneva, et need õudused enam ei korduks. Nii et ma muutusin kaassõltuvaks.

Kõik, mis sind ei tapa, tapab sind ikkagi... lihtsalt aeglaselt

Pärast pikka veenmist ütles abikaasa, et ta on valmis minema teraapiasse, kuid kui «tema aeg» kätte jõudis, tundus, et ta peas käis jälle mingi klõps ja ta kukkus uuesti jooma. Ta leidis joomiseks kõiksuguseid põhjuseid: küll ei meeldinud talle etteheited, et ta liiga vähe palka teenib või kukkus ta jooma, sest ma rääkisin sõbrannaga telefonis liiga pikalt. Ta muutus kõige suhtes väga hellaks, kuid mina pidin sealjuures olema hell ja mõistev ning ma ei tohtinud tema peale vihastada. 

«Probleem tekkis ka sellest, kui olin lihtsalt vait.»

Tundsin, kuidas tema sees kasvas pinge ja rahulolematus. Iga kainuse nädalaga muutus ta aina süngemaks, ärrituvamaks ja mulle nähvamise põhjuseks võis olla mõni täiesti suvaline mu sõna või tegu. Probleem tekkis ka sellest, kui olin lihtsalt vait. Mul oli raske teda kainuse säilitamisel pidevalt toetada.

Mulle öeldi, et kõik, mis sind ei tapa, teeb sind tugevamaks. See ei ole tõsi! Kõik, mis meid ei tapnud, võttis meilt jõu, aja, tervise, enesekindluse, elurõõmu. Ma hakkasin kartma. Elasin pideva pinge all, ühest joomahoost järgmiseni.

Meil sündis tütar ja abikaasal õnnestus peaaegu viis kuud joomata olla. Kuid siis sattus ta mürgistusega haiglasse, kuna oli tarbinud korraga nii narkootikume kui alkoholi. Ma lihtsalt nutsin...

Kohutav häbitunne pere ees

Kogu selle aja elasin häbitundes. Mul oli häbi perele tunnistada, et mu mees on alkohoolik. Mul õnnestus oma vanemate eest tema joobeseisundit varjata, vabandades sellega, et ta lahkus ärireisidele. Mäletan, kuidas ma ei avanud oma emale ust, sest magamistoas lamas purjus abikaasa, kes oli end täis lasknud ja mina küüsin madratsit, linu ja voodikatet.

«Mingil hetkel sain aru, et mu abielu on täiesti kahjumlik projekt.»

See pilt on siiani silme ees: ema helistab mu uksekella, abikaasa norskab magamistoas põrandal, täis oksendatud T-särgis ja kusestes teksades ning ma palusin samal ajal tütart, et ta ei nutaks, sest muidu vanaema kuuleb, et me oleme kodus... 

Teesklesime, et oleme täiesti normaalne, tavaline perekond. Kuid me peaaegu lõpetasime teiste inimeste külastamise: mul oli liiga raske säilitada loomulikku olemist ja head tuju ning samal ajal jälgida, kas ta joob või mitte. Ja kui ta joob, kas ta suudab lõpetada või pean ta kiiresti koju viima.

Mõtlesin pidevalt olukordadele, kui mul on vaja väljapääsuteed. Mul on alati olnud mõned tagavaravõimalused juhuks, kui mu abikaasa peaks end ootamatult taas kättesaamatuks tegema: väike sularaha varu, arstide telefoninumbrite nimekiri, juhutööd lapse kõrvalt, kui tema ei saa töötada ja perele raha teenida.

Olin täielikult eraldunud tavaelust: häbi, pinge, hirm, turvatunde puudumine ja sülitamine kõikidele meie sõlmitud kokkulepetele tegid hävitava töö.

Hinda kahjud ja lahku

Kunagi ammu lugesin ühte ettevõtlusega raamatut, kus oli paljutähendav lause: kahjumi korral on oluline kaotused fikseerida ja projektist väljuda.

Mingil hetkel sain aru, et mu abielu on täiesti kahjumlik projekt. Olin sellesse investeerinud tohutult palju jõudu, närve, tervist ja armastust, kuid abielu läks aina hullemaks.

Tunnistasin endale, et ma ei suuda teise inimese käitumist muuta ja ma ei saa enam tema läheduses olla. Ma ei mäleta, mis täpselt minu otsustavuse ajendiks sai... Ilmselt juhtus see siis, kui ta leidis minu kõrvale pandud raha, mis oli mõeldud selleks, kui minu või tütre tervisega midagi juhtub või kui mul on ootamatult vaja osta riideid ja jalanõusid. Ta leidis selle raha- ja jõi maha. Nagu ikka, kadus ta jälle sellistel puhkudel teadmatuks ajaks ära.

Nutsin nagu matustel, karjusin ja peksin süütut patja ega saanud aru, kuidas mina – tark ja ilus naine, mu vanemate armastatud tütar – võisin sellisesse jamasse sattuda.

Pärast nuttu lülitus minus sisse justkui autopiloot. Tegin end korda, läksin tütrele lasteaeda järele, mängisin temaga terve õhtu, nagu poleks midagi juhtunud ja vastasin isa kohta harjumuspäraselt, et ta «lahkus komandeeringusse». Järgmisel päeval läksin lahutust taotlema, nõudes välja ka elatise. 

Pärast mingit aega ilmus mees laenatud raha eest ostetud roosikimbuga ukselävele. Olin kohutavalt üllatunud, et ma teda tagasi ei lasknud. Kui ta kuulis, et ma soovin lahutust, sai ta maruvihaseks. Juhtumisi oli tütar sel hetkel mu vanemate juures, nii et ma pidasin ähvarduste, käteväänamise, enesetapuähvarduste, uste paugutamise ja korterivõtmete näkku viskamise raevuhoole rahulikult vastu.

Pärast seda, kui mees sai aru, et ma ei tee nalja, hakkas ta uuesti jooma ja magas meie ukse taga trepikojas. Ta korraldas uskumatu šõu ja suutis isegi üle kuue kuu kaine olla, näidates mulle: näed, ma saan? Ma juba teadsin, et ta suudab, ta demonstreeris seda mulle suurepäraselt kohe pärast meie kohtumist.

Tema näitemängust hoolimata suutsin vastu panna ja me lahutasime. Ta kolis oma asjadega välja ja me jäime tütrega kahekesi.

Naasmine tavaellu

Tavaellu naasmine oli minu jaoks raske. Minevikus kogetu kummitas mind ja nägin öösiti õudusunenägusid. Tänaval kõndides hakkasin üle kogu keha värisema, kui nägin eemal inimest, kes meenutas mu eksmeest. Ma ei talunud vähimatki alkoholilõhna ning purjus inimese nägemine ja karjed tekitasid minus isegi mitu aastat pärast lahutust paanikahoo.

Alles mõni aeg pärast sellest abielust vabanemist sain aru, et mul on kohutavalt vedanud: mul oli oma korter, hea töökoht ja väga toetavad sugulased. Kui seda kõike poleks, oleks alkohoolikust palju keerulisem vabaneda. Aga nagu mulle selgitasid sarnasesse olukorda sattunud naised (jah, ma käisin omal ajal kaassõltuvate programmis), et peamine pole mitte joodikust vabaneda, vaid arusaam, et selline elu ei ole normaalne ja et ma tahan elada teisiti. Niipea kui see kohale jõuab, on ülejäänu juba lahendamise küsimus.

«Kas ma kahetsen oma lahutust? Mitte hetkekski!»

Pärast lahutust pidin läbi elama etteheited, mida eksämm ja teised eksabikaasa sugulased mulle igal võimalusel väljendasid: nende vaatenurgast osutusin halvaks, väärtusetuks naiseks. Ma oleksin nende arvates pidanud pühendama kogu oma elu sellele, et mu mees ei jooks. Kuna ma seda ei teinud, tähendab see, et ma polnud nende perekonda kuulumise vääriline. Noh, mul oli selle üle uskumatult hea meel! 

Mõni aasta pärast lahutust hõõrusid endise abikaasa lähedased mulle nina alla eksmehe uut naist, kellega ta päris kaua kainena püsis. Nad ütlesid, et see naine suutis meest kainena hoida, aga mina mitte. Noogutasin ja nõustusin. Pärast seda nad minuga enam ei suhelnud. Hiljem kuulsin ühistelt tuttavatelt, et eksmees joob endiselt väga hullusti.

Mina saan tütrele väikest elatist, kuid eksabikaasa peaaegu ei suhtlegi oma lapsega. Vahel mõtlen, kuidas saaksin tütart tulevikus tema enda isa eest kaitsta juhuks, kui ta äkki otsustab vanaduses temalt midagi nõudma hakata. 

Kas ma kahetsen oma lahutust? Mitte hetkekski! Kahetsen ainult seda, et elasin koos alkohoolikuga tervelt viis aastat. Oleksin võinud juba pärast esimest joomingut temast lahutada, aga nagu öeldakse - parem hilja kui mitte kunagi.»

Märksõnad
Tagasi üles