«Magasin eelmisel suvel üksi enda väikses toas teisel korrusel. Öösel ärkasin väga veidra hääle peale. Ma ei tea, kuidas seda paremini seletada, see oligi selline ufolaeva hääl!
Esimese hooga arvasin, et jälle unehalvatus, sest ma ei saanud ennast liigutada. Ülevalt läbi lae tuli ka valgus: see, mis laevast välja kiirgas, täpselt selline nagu filmis. See valgus hakkas mind ülespoole tirima, hõljusin reaalselt juba enda voodi kohal.
Suutmata midagi muud teha, hakkasin mõttes korrutama: «Ei, te ei tohi mind kaasa võtta, ma olen ju ärkvel, laske mind lahti, ma olen ärkvel!» Ma ei tea, kas nad siis kuulsid mu mõtteid, või nägid, et olen ärkvel, aga järgmisel hetkel kukkusin oma voodisse tagasi.
Panin tule põlema, hakkasin nutma ja istusin veel mitu tundi üleval. Mäletan, et nutsin, mõeldes sellele, et kas tõesti oma kodus ja oma voodis ei ole ka siin maailmas enam turvaline.
Järgmisel ööl oli veel kõhe magama jääda, aga sain sellest üsna ruttu üle. Küll aga ei julgenud ma juhtunust pikalt kellelegi rääkida – see oli miski, millega ma pole kokku puutunud ja ma ei suutnud seda ka ise alguses uskuda. Tagantjärele olen aru saanud, et muidugi ei ole me siin lõputus universumis üksinda...»