«Lugu on paar nädalat väljas, kuid tõsi...raadioprogrammi otse-eetrisse jõudsime esimest korda ühiselt alles nüüd. Kui laul ilmus, viibisin parasjagu Maltal ja Ingel käis üksi raadiotes,» avaldas Andrei Zevakin raadio Elmar hommikuprogrammis.
Zevakin täpsustas, et lugu salvestati siiski üheskoos ja stuudios. «See protsess toimus kenasti kohapeal, mitte virtuaalselt. Olime koos Tallinnas, selle osaga õnneks vedas meil,» naeris ta.
Andrei Zevakin ja An-Marlen kohtusid esimest korda seitsme aasta eest Tartus. «Oi, see oli juba nii ammu! See oli aeg, mil asusin muusikat produtseerima. Minu esimesteks ülesanneteks olid erinevate coverite avaldamised. Tegin põhja valmis ja asusin seejärel lauljaid otsima. Tegin selles vallas sügavat uuringut, igalt poolt kus vähegi sain! Istusin tundide viisi YouTube kanalis ja konkursi lehtedel. Ühel hetkel leidsin An-Marleni ja tegime koos esimese coveri, mis leidis aset Tartu linnas. Tollest ajast me tunnemegi teineteist,» märkis Zevakin.
An-Marlen tunnistas hommikuprogrammis, et Zevakiniga esimese koostööprojekti järel ta väga suurt numbrit sellest ei teinud, isegi tema sotsiaalmeedia kanalid jäid sellest teavitusest puutumata. «Ma tollel ajal ei tahtnud vist üldse muusikaga tegeleda. Ma mõtlesin, et minust saab näitleja. Aga siin ma nüüd olen,» muigas neiu.
«Aastaid tagasi, mil Tartus alustasime, oli stuudio meil lihtne väike kohake. Olid ekraanid, klaviatuur, väikesed helikaardid ja kõlarid. Tallinnas on meil täna päris suur stuudio, üks pool tegeleb podcastidega ja teisel pool reageerime videotele näiteks YouTube kanalis. Stuudiotes pole enam vaja suuri tehnikavidinaid. Muusika tegemiseks pole isegi helikaarti enam vaja! Reaalselt, vajad ainult arvutit,» lisas Zevakin.