R, 9.12.2022

KÜLMAVÄRINAD ⟩ Salapärane külaline muutis värske abielupaari elu võimatuks

Dagmar Lamp
, Podcastide kuninganna
Salapärane külaline muutis värske abielupaari elu võimatuks
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Pilt on illustratiivne.
Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

1929. aasta Jutulehes avaldati pealkirja all «Tõestisündinud lugu» järgmine kõhe tondijutt, mis viib meid (ilmselt) Inglismaale ja jutustab õnnetu Fred Cayeti ja tema noore abikaasa tontlikust külalisest, kes nende elu võimatuks tegi.

Midagi arusaamatut ja kummalist juhtus Fred Cayeti farmis kohe peale selle, kui ta tuli tagasi pulmareisilt ja asus sinna elama oma teise noore naisega, kes oli kahekümneaastane elurõõmus naisterahvas. Martha Cayet ootas kärsitult seda momenti, millal ta saab majas perenaise õigused ja oma mehe eelmisest abielust kaheaastase lapse emaks. Väsinud reisist, otsustas abielupaar varem magama heita. Veel enne kui tuli peale uni, läks Fred kööki, et lukustada ust.

Vaevalt sai ta üle köögiukse läve astuda, kui ta nägi aknal tundmata näojooni. Mõeldes, et see on varas, võttis Cayet kirve ja jooksis sellega välja trepile. Läheduses polnud aga mitte midagi. Juba tahtis ta minna tagasi, kui lakkamatu koera haukumine köitis tema tähelepanu. Ta läks haukuva koera juure. Veel ei suutnud farmer rahustada koera, kui hobuste hirnumine tallis ja veiste ammumine laudas rikkusid kogu öise rahu.

Cayet ei saanud millestki aru. Ta käis kõik õuel asuvad hooned läbi. Tema ilmumisel rahunesid loomad. Cayet ei saanud aru sellest põhjusest, mis tekitas loomade keskel rahutust. Äkki... aida varjust puutus talle silmi mingisugune hiiglakuju. «Kes on seal?» hüüdis Fred valjusti, hoides kramplikult kirvevarrest kinni. Vastuse asemel kõlas jälle koera haukumine mõistatusliku varju suunas. Selle järele kargas hiiglakuju esile ja kadus puuvilja aia taha. Olles veendunud, et see on varas, hakkas Cayet valjusti naerma ja hüüdis talle järele: «Tule siia, armas mees, ma näitan, mis tähendab võõrastes hoovides ümber hulkuda.» Mitu korda hiljem kahjatses ta aga, et oli seda teinud.

Jõudes tuppa tagasi, tabas Cayeti üllatus: söögitoas oli kõik mööbel omalt kohalt ära nihutatud. «Martha, mis on sulle pähe tulnud, et südaöösel mööblit ümber asetad?» pööris ta oma naise poole. «Ja miks ei oodanud sa mind, et ma tuleksin sulle appi.»

«Mida sa räägid?» oli poolunise noore naise vastus, kes polnud veel suutnud magama jääda. Ja sellest õhtust saadik polnud enam päeva, mil Fred oleks võinud rahulikult magama uinuda. Vaevalt oli ta voodisse heitnud, kui õuelt kuuldusid mingisugused lämbunud hääled, lakkamatu koerahaukumine, närviline hobusehirnumine ja veiste ammumine. «Kas tõesti farmis on alati sarnane müra-kära?» küsis naine omalt mehelt. «Ei, kallis,» vastas mees sunnitud ükskõiksusega.

Igal hommikul üllatas Marthat miski. Vahel olid kööginõud omalt kohalt ära või muud asjad tubadest paigalt nihutatud, või jälle pildid seintelt maha kisatud, ühel hommikul üllatas teda väga, et mehe esimese naise päevapilt oli pöördud ümber, näoga seina poole. Mõnel korral küsis ta mehelt, mida see kõik tähendab. Viimaks ei suutnud mees enam unetuid öid välja kannatada ja jutustas puhtsüdamliselt oma naisele kõik, mis on.

Sellest saadik hakkas noor abielupaar terved ööd kahekesi ülal istuma, oodates tundmatut, kes heitis nende üle nii palju toorest nalja. Ühel niisugusel unetul ööl nägid nad, et Fredi naise esimene pilt, mis rippus nende ees valgustatud seinal, hakkas ukse poole liikuma. Värisevail kätel hakkas Fred küünalt põlema süütama. Kui küünal põlema süüdatud, uuris ta hoolega seina ... Polnud näha mitte midagi. Polnud mingisugust põhjust, miks pilt võinud liikluda ... Veri tarretus õnnetu farmeri soontes ja jõuetult lauges mees voodisse. «Keegi pole rahul sinu teise abieluga,» ütles naine Fredile. «Võib olla, on parem sulle ja mulle, kui lahkun sinust?» Cayet ei tahtnud sellest kuuldagi: võis ju juhtuda, et tundmatu jätab kord oma rumalad naljad. Kuid rumalad naljad ei lõppenud. Iga päevaga muutusid nad väljakannatamatumaks.

Siis leppis Cayet ühe oma töölisega kokku, et see ööbiks kord tema majas. See tööline Ammonds, kahekümnekaheksa-aastane tüse noormees, kuulas tähelepanelikult ära peremehe seletuse ja naeris siis kaua inimeste ja oma peremehe ebausu üle. Järgmisel ööl kahjatses ta aga väga oma kergemeelsust. Lahtiriietamatult viskas ta voodisse ja hakkas lugema ajalehte. Kähisevalt lõi seinakell kaheteistkümnendat tundi. Ammonds pani lehe kokku, et heita magama, kui korraga tungis ta kõrvu oie ukse tagant. «Näitan kohe, mida tähendab öösel ümberhulkumine,» pomises ta endamisi ja läks ukse juure. Vaevalt oli ta avanud selle, kui silme ees oli taas suur inimkuju, ja järgmisel pilgul sai ta nii tugeva hoobi lõua alla, et kaotas meelemärkuse ja kukkus maha. Tükk aega ei julenud Fred politsei poole pöörduda, kuid juhus Ammonsiga võitis valehäbi ja ta pöördus siiski võimude poole, et need kogu tõe selgitaks. Nagu Cayet arvas, ei võetud teda politsei poolt tõsiselt. Siis pöördus Fred šerifi poole. Šerif võttis aga asja juba tõsisemalt ja käskis saata farmi relvastatud inimesi.

Pimeduse saabumisel võttis viis relvastatud politseinikku omale asukohad. Aegamisi möödusid tunnid oodates... Kuid viimaks ilmus aida varjust nähtavale tume kogu, mis liikus kahe politseiniku poole, kes seisid varjul. See kuju liikus täiesti ebaloomulikult ja tema näojooned ning kehakuju olid tumedad. Siiski ei mõelnud mehed, et see on ebaloomulik olevus. «Seista! Seaduse nimel...» hüüdis üks politsenik.

Viirastus liikus aga edasi. «Seisa, või meie laseme!» tuli veel teine kord hoiatus politseiniku poolt. Samal pilgul kõlas korraga kaks pauku politseinikkude karabiineritest... Kõik vaikis ...

Hajus püssirohu suits ja ühes sellega kadus ka viirastuslik kuju. Päevavalgust ootamata lahkusid politseinikud õudsest kohast.

Sellest hoolimata ei muutunud viirastuse ülalpidamine sugugi. Ta läks ainult õelamaks. Farmer kaotas viimaks oma pea. Kord sügise varahommikul välja minnes leidis Fred trepi all Martha laiba purustatud pealuuga. Ta otsustas siis maha jätta farmi, kus oli sündinud ja üles kasvanud.

Õudne salapärasus valitseb tänapäev selle farmi ümber. Ei möödunud kuigi palju aega selle peremehe ärasõidust, kui ümbruskonna elanikud lõid selle ümber legende.

Paljud neist, kes armastavad tugevaid elamusi, on ööbinud selles farmis, kuid keegi neist pole julenud seda teha enam teist korda. Ja nii seisab see mahajäetuna kõigist...

Märksõnad
Tagasi üles