R, 9.12.2022
TERRORI OHVER ⟩ Ukraina pere kaotas Vene raketirünnakus lapse: koju tulles olid alles vaid verised varemed
Pildil on 77-aastane Maria, üks paljudes Ukraina naistest, kes kaotas korraga nii oma tütre kui tütremehe. Foto: GLEB GARANICH / REUTERS / Scanpix
Marju Rõmmel
, naine.postimees.ee tegevtoimetaja
Ukraina pere kaotas Vene raketirünnakus lapse: koju tulles olid alles vaid verised varemed
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 1

Kui plahvatused algasid, oli pereisa Andri Hrõtsenko linnas asju ajamas. Ida-Ukraina linn Tšugujiv oli sõja ajal varemgi pihta saanud, kuid nüüd kõlasid plahvatused eriti võimsalt.

Plahvatusi kuuldes helistas Andri oma 11-aastasele tütrele Anastassiale, kes oli jäänud üksi koju kassiga mängima. Isa käskis tüdrukul akendeta vannituppa varjuda, seejärel ühendus katkes, vahendab Ilta-Sanomat.

Tüdruku ema aimas halba

Andri helistas oma naabrile ning palus tal vaadata, kas tema tütrega on kõik korras. Kõigest kolme minuti pärast helistas naaber uuesti ja ütles, et Hrõtsenkode maja pole enam.

Anastassia ema Irina jagas sel ajal vaestele vanuritele leiba. Esimesed kaks plahvatust toimusid kaugel, kuid Irinal tekkis kolmanda plahvatusega halb tunne ja ta tormas oma kodu poole.

Kui naine kohale jõudis, nägi ta maja asemel vaid telliskivihunnikut. Paanikasse sattunud Irina püüdis tütart otsida. Lõpuks leidis naaber Anastassia. Plahvatus oli paisanud tüdruku naabri aia poole. Tüdruk oli veel elus, kuid tema väike keha oli täiesti katki ning kõikjal oli tohutult verd.

«Ta üritas minuga rääkida. Ta ütles: «Ema, ma armastan sind nii väga. Kõik saab varsti korda. Ma räägin sinuga, see tähendab, et jään ellu. Ma ei tunne valu,» kordab Irina tütre öeldud sõnu.

«Tema suudlus oli verine ning ta käed olid juba külmad. Sel päeval oli õues külm. Ta küsis minult vett ja meie naaber tõi talle vett. Tundus, et kiirabi kohalejõudmine võttis igaviku,» kirjeldab naine. Kahjuks ei pidanud tüdruk vastu – Anastassia suri verekaotusse vahetult pärast haiglasse saabumist. Tema lühike elu lõppes laupäeval, 17. septembril. 

Ukrainas on oma elu kaotanud teadmata arv lapsi

Teadaolevalt on Venemaa ja Ukraina sõjas kaotanud oma elu vähemalt 382 last. See arv sisaldab ainult kinnitatud surmajuhtumeid. Tõenäoliselt on tegelik arv palju suurem. Paljudest piirkondadest ei ole keset lahinguid saadud usaldusväärset teavet.

Hrõtsenkode maja varemete kõrval on suur õlihoidla. Kuna venelased olid selle suures osas hävitanud juba aprillis, arvasid Hrõtsenkod, et nende maja on suhteliselt turvaline paik ja keegi sinna enam tagasi ei tule.

Hoolimata sellest, et paar kaotas oma tütre kaks nädalat tagasi ja nende silmis on kurbuse raskus, on nad valmis läbielatut jagama. «Me tahame rääkida kogu maailmale Nastja loo. Me ei taha, et temast saaks lihtsalt number,» selgitab isa Andri.

«Ma tahan, et kõik teaksid sellest ja mõistaksid meie valu ja seda, kes tapeti. Ta ei olnud sõdur, ta oli kõigest laps, kes mängis kassiga või luges raamatut. Ta peaks elama, mitte surema,» jagavad ema ja isa raskustundega oma valu.

«Ma tahan teda meenutada naeratusega näol. Ta oli minu väike tüdruk. Ta oli mulle kõige kallim. Soovin, et suudaksin peast pühkida pildi tema plahvatuses saadud vigastustest. See vaatepilt on mul iga kord meeles, kui temast räägin,» ütleb isa.

Hrõtsenkod tahaksid Anastasiat meenutada sellisena, nagu ta oli enne surma: elav ja rõõmsameelne tüdruk, kellele meeldis naabruskonna vanaemadega jutustada.

«Ta ei olnud sõdur, ta oli kõigest laps»

Tüdruku matused peeti Ukrainas kolm päeva pärast Anastassia surma. Teda tuli ära saatma palju inimesi. «Ta oli väga avatud tüdruk ja tal oli palju sõpru. Ta armastas loomi. Tema vend üllatas teda hiljuti, kinkides talle oma koera. Tal olid ka tšintšilja ja kass,» räägib ema Irina.

Anastassia unistas lauljakarjäärist. Talle meeldis küünte korrastamine. Irina sõnul tegid talle maniküüri nii Anastassia sõbrad kui täiskasvanud. «Nastja palus sageli mul küüsi teha, kuid ma olin alati hõivatud töö või vabatahtliku tööga. Nüüd kahetsen, et ma temaga rohkem aega ei veetnud,» sõnab naine südantlõhestavalt.

Tütar kaotas oma elu Vene raketile, mis nende maja purustas. Leinav isa tunnistab, et sõda on nii absurdne, sest ka tema enda juured pärinevad Venemaalt. «Mis vahe on meil ja venelastel? Olen venelane, mu ema ja isa on pärit Venemaalt,» ütleb Andri.

«Meie pere ei erine mitte millegi poolest vene perekonnast, kes võib sama kogeda. Nende valu on sama. Süüdi on need, kes selle sõja alustasid. Süüdi on need, kes nuppu vajutasid. Kuid vene rahvas pole selles süüdi. Nad on täpselt samas olukorras nagu meie,» lisab mees.

Irina arvates on kõige põhjuseks propaganda, mille venelased alla neelavad. «Me tahame, et nad mõistaksid, et Putin valetab neile,» ütleb Irina. Ta lisab, et inimesed peavad hakkama uskuma sellesse, mis Ukrainas tegelikult toimub, mitte uskuma seda, mida neile valitsuse poolt esitletakse. 

Tšugujivi linnas on praegu ühe pereelamu asemel telliskivihunnik. Varemete keskel lebab roosa tõukeratas. Nastja ei sõida sellega enam kunagi. 

Märksõnad
Tagasi üles