R, 9.12.2022

TÄIELIK ŠOKK ⟩ Kasuperes kasvanud Siiri sai teada tegeliku põhjuse, miks ta ära anti

Marju Rõmmel
, naine.postimees.ee tegevtoimetaja
Kasuperes kasvanud Siiri sai teada tegeliku põhjuse, miks ta ära anti
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Pilt on illustratiivne.
Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Kuigi valdav osa lapsendatud lastest kohaneb uues peres hästi, on ka neid, kelle probleemid vaikitakse maha. All jagab naine oma lugu sellest, kuidas ta oma bioloogiliste vanematega ühendust võttes midagi ehmatavat teada sai.

Lapsendamine on perevorm, mis seob abi vajava lapse vanematega, kes enda perre last soovivad. Meie silmis võidavad mõlemad pooled. Kuid kas see ikka on nii?

Teoorias kõlab kõik ideaalselt ja paljude perede jaoks on lapse adopteerimine justkui unistuste täitumine. Valdav enamus lapsendatud inimesi ongi oma olukorraga rahul, kuid võimalikest varjukülgedest räägitakse siiski väga vähe. On palju juhtumeid, kus peres pole kõik plaanipäraselt läinud.

Näiteks võib puudulik kasvatus ja vähene tähelepanu esimestel eluaastatel erinevaid arenguprobleeme põhjustada. Samuti on leitud, et lapsendatud lastel ja noortel on võrreldes eakaaslastega rohkem psühholoogilisi sümptomeid ja käitumisprobleeme. 

Siiri, 28

«Olen sündinud Soomes ja elasin oma bioloogiliste vanematega umbes pool aastat, enne kui mind lastekodusse pandi. Aastaselt adopteeriti mind teise perekonda.

Ma pole siiani täielikult aru saanud, miks mind lapsendati. Näiteks minu lapsendajad on öelnud, et mu emal oli skisofreenia, mis ei vasta tõele.

See on südantlõhestav, et olen sotsiaaltöötajatelt kuulnud üht, oma bioloogiliselt isalt teist ja loomulikult ei mäleta ma ise midagi. Tean seda, et mu vanemad olid minu sündimise ajal väga noored ja neil puudus tugivõrgustik. Olukord oli nende jaoks väga raske.

Minu lapsepõlv läks kenasti, kuid teismeeas hakkasid mul teatud sümptomid ilmnema.  Kodus seda ei mõistetud ja tundsin, et kasuema emotsionaalsed pursked olid seotud tema läbitöötamata leinaga oma viljatuse pärast. Kolisin kodust ära, kui olin 16-aastane.

Mulle räägiti terve lapsepõlve, kuidas lapsendamine on täiesti tavaline asi. Sellega mõeldi kindlasti head, kuid samal ajal ignoreeriti kurbust ja kaotust, mida tundsin. See kurbus muutis mind teatud mõttes tundlikuks. Suhtes olles otsin kogu aeg kinnitust, ega partner mu kõrvalt kuskile ei kao. Ka lapsevanemaks olemine on väljakutse. 

Paar aastat tagasi pöördusin teraapiasse ja hakkasin endaga tegelema. Olin üllatunud, kui palju lapsendamisega seotud kogemusi esile kerkis. Umbes samal ajal kohtasin esimest korda oma bioloogilisi vanemaid. See oli üsna segane. Nende seisukoht on tugevalt see, et mind võeti neilt ära.

Neil on veel lapsi, minu õed-vennad, kes said elada koos oma vanematega. Ma ei saa eitada, et see on veidi kibe tunne. Teisalt on nad öelnud, et ega nende igapäevaelu polnud sugugi ideaalne.

Suhtlen oma kasuvanematega, aga saame rääkida vaid praktilistest asjadest. Eelmisel aastal lõpetasin pooleks aastaks suhtlemise, sest nad arvasid, et kõikide mu probleemidide põhjus on minus endas. Nad ei ole valmis asju koos lahendama ega tunnistama, et ka nemad on vigu teinud.»

Märksõnad
Tagasi üles