Nii arvas ta, et alustuseks võiks vältida ülemakstud mehi (kuid ka naisi!). Mäggi lisas, et oma 15-aastase kogemuse juures tööandjana on ta näinud, et naised on meestest tublimad töötajad.
Küll aga vaidles ta vastu levinud väitele, justkui naised ei oskakski raha küsida. Ehkki Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni president Pille Ruul tõi välja numbri, et täpselt sama kvalifikatsiooniga naine küsib ise mehest 20-40 protsenti madalamat palka, tõi Mäggi näite oma hiljutisest kogemusest uute töötajate värbamisel, kus naiskandidaadid olevat küsinud meestest enam palka, kuid ei saanud seetõttu seda tööd. Seejuures märkis Janek, et kui enda alaväärtustamine on ohtlik, siis on seda ka enda üleväärtustamine.
Kuid kui vanades stereotüüpides kinni olles kiputakse arvama, et naisel on nii või naa mees ja selle tõttu ei peagi ta justkui eriti palju ise teenima, siis võib tänapäeva Eesti ühiskonnas naiste suurema palga küsimine tuleneda mitte vaid soovist olla võrdne, vaid ka sellest, et ollakse sunnitud hoopiski üksi hakkama saama.
Ka Mäggi tõdes, et Eestis on perekond suhteliselt nõrk ning kui moodsas ühiskonnas kestab «püsisuhe» 2 kuud, siis ei saagi laste kasvatamise osas teise poole peale lootust panna.
Samuti tuletas ta meelde, et üheks suureks probleemiks on Eestis meeste puudus - 100 naise kohta on meil tema sõnul vaid 85 meest. Mäggi tõdes, et meil ei ole mehi ja need, kes meil on, elavad maal, joovad, on koledad, vastikud ja õllekõhuga. Naised aga elavad Tallinnas, on haritud, töötavad, neil on auto ja telefon ja nad ei taha neid mehi, ütles Mäggi lihtsustatult olukorda illustreerides.