Eelmisel nädalal avati Fotografiskas FFL - Fotografiska For Life erinäitus, mis keskendub psüühilise erivajadusega inimestele. Näitusel eksponeerivad oma töid kolm kunstnikku, kellest üks on rootsi fotograaf Julia SH. Postimees Naisel õnnestus Juliaga ühendust võtta ja tema loomeprotsessi kohta lähemalt uurida.
Julia SH on sündinud Rootsis, täpsemalt Stockholmis, kus ta veetis esimesed kaheksateist aastat oma elust, enne kui kolis Londonisse, et jätkata kunstiõpinguid. Juliat on alati paelunud naise keha, kuid ka üldiselt inimkuju kõigis selle variatsioonides. Huvi kasvas pärast kolimist Ameerika Ühendriikidesse, kus alastus, keha ja selle käsitlemine on väga kontroversiaalsed teemad.
Alates 2012. aastast on Julia loonud teoseid, millel on kujutatud teemasid nende sisemise väärtuse, mitte esteetilise atraktiivsuse tõttu. Tal on kirglik soov anda platvorm nii erineva soo, seksuaalse orientatsiooni, rassi, rahvuse, vanuse kui ka võimetega inimestele. Julia pildid jäävad sageli skulptuuri ja maalikunsti piirimaile ning neid käsitletakse tihti nii, nagu oleks need loodud mitte-fotograafilises meediumis.
Olete loonud 10 aastat kunstiteoseid, mis pole klassikaliste vaadete järgi kuigi esteetilised. Kuidas on ühiskonna suhtumine nendesse aastakümnega muutunud?
Minu hinnangul on olukord varasemast hullemaks läinud. Oleme murdepunktis: kas võtame omaks terviklikuma vaate esteetilisele atraktiivsusele, mis pole nii kindlalt määratletud kui praegune, või kitsendame ideaale veelgi, kuni nende all laguneme. Vaadates, kui palju me ühismeedia kontodel enda fotodega vaeva näeme, peame uuesti hindama, kes ja millised me tegelikult oleme. See on huvitav aeg, kuid tunnen ka suurt kergendust, et ma pole enam teismeeas ja kergesti mõjutatav.