/nginx/o/2021/09/26/14095012t1hd7db.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/09/16/14834201t1hb97c.jpg)
30. augustil 1904 toimus St Louises suveolümpiamängude raames meeste maratonijooks, mida võib õigusega nimetada ehk kõige neetumaks spordisündmuseks lähiajaloos. Selle finišisse jõudis alla poole osalejatest.
Distants oli peaaegu nagu maratonidel ikka – 40 km (24,85 miili), kuid juba alguses oleksid võinud korraldajad ette näha, et see ei saa hästi lõppeda. Distants nimelt oli paika pandud tolmustele kruusateedele ja et sellest veel vähe oleks. Võistlus peeti päeva kõige palavamal ajal (pärastlõunal kell kolm), aasta kõige palavamal kuul.
Ainus joogiallikas võistlejatele oli aga joogipunkt kuue miili ja 12 miili punktis, peakorraldaja oli otsustanud mingil põhjusel lubada aga ainult ühe joogipunkti.
Maraton ei olnud toona veel standardiseeritud. Distants algas viie staadioniringiga ja jätkus siis tolmustel kruusateedel, seejuures sõitsid kohtunikud jooksjate ees või järel autodega, pekstes tolmu veelgi üles. Temperatuur oli võistluse alguses 32 kraadi.
Osalejaid oli 32, nad esindasid mitme peale kokku nelja riiki: USA, Kuuba, Lõuna-Aafrika ja Kreeka. Tegemist oli ka esimese olümpiaga, kust võtsid osa kaks esimest mustanahalist aafriklast, kaks tswana hõimu kuulunud meest nimedega Len Tau ja Jan Mashiani. Nad ei pidanud alguses võistlema, nad oli St Louises juhuslikult, külastamas maailmanäitust. Kuna nad olid aga osa võtnud toona hiljutisest Buuri sõjast (mida pidasid Briti imperialistid kahe Buuri vabariigi, LAV ja Oranje vabariik, vastu) ja teeninud seal käskjalgadena, otsustasid nad ka maratonist osa võtta. Nad pidid aga tegema peaegu miilise ringi, sest neid hakkasid taga ajama metsikud koerad. Nad lõpetasid 9. ja 12. kohal. Aga nende lugu läks isegi hästi, võrreldes paljude teiste osalejate lugudega.
Võltsvõitja ja rotimürk
Võitjaks kuulutati kõigepealt Fred Lorz, kes sai ka koos president Roosevelti tütrega koos foto jaoks poseerida, aga õige pea selgus, et ta oli tegelikult krampide tõttu juba 9 miili peal katkestanud. Jooksja sai küüti autolt ning sõitis staadioni juurde tagasi autos, seejuures pealtvaatajatele ja teistele võistlejatele uhkelt lehvitades.
/nginx/o/2022/09/16/14834146t1h73df.jpg)
Kui auto 19 miili peal katki läks, jooksis ta ülejäänud maa finišisse. Kui ametnikud Lorziga pahandama läksid, tunnistas ta kohe, et tegi hoopis nalja, aga mehele anti eluaegne võistluskeeld. Õnneks hiljem see muudeti aastaseks võistluskeeluks ja Lorz võitis järgmisel aastal Bostoni maratoni.
Pärisvõitjaks sai niisiis hoopis Thomas Hicks, kuid tema finišisse jõudmine oli puhas ime ja veelgi suurem ime oli, et mees ellu jäi. Kuni 10 miilini juhtis ta võistlust, kuid seejärel oli veepuudusest ja palavusest nii kurnatud, et tahtis pikali heita. Et seda ei juhtuks, hakkasid tema treenerid ja arstid sportlast ergutama strühniiniga. Jah, rotimürgiga! Seda segati munavalge ja brändiga ning väikeses koguses pidi see mõjuma ergutavalt.
/nginx/o/2022/09/16/14834149t1hf1f0.jpg)
Hicks jätkas võistlust, kuid oli tõsistes hallutsinatsioonides, suutes vaevu kõndida. Finišijooneni jõudes kandis meeskond ta üle selle, samas kui ta ise jalgadega õhus väntas, justkui joostes. Hicks jäi napilt ellu ja ta kaotas võistluse jooksul umbes neli kilo.
/nginx/o/2022/09/16/14834159t1hf6f1.jpg)
Ja ometi polnud ta ainus mees, kes peaaegu oleks elu kaotanud. Teine võistleja nimega William Garcia leiti teepervelt lebamas – tolmupilvede sissehingamine oli tal põhjustanud tõsised sisemised vigastused.
Kõhuhädades postiljon
Viimasel hetkel liitus võistlusega Kuuba postiljon Andarin Carvajal. Tema teekond võistlusele oli omamoodi. Nimelt oli ta paar päeva varem kasiinos kaotanud kogu oma raha, nii et pidi võistlema tänavarõivastes, millel ta oli sääred ära lõiganud. Enne võistlust polnud ta 40 tundi söönud. Nii varastas ta ühelt pealtvaatajalt kaks virsikut ja kui ta tee ääres nägi õunapuud, otsustas peatuda. Kahjuks olid need õunad mädanema läinud. Pahaks läinud ubinad põhjustasid tal kõhukrambid ja ta heitis mõneks ajaks pikali, et väike uinak teha. Carvajal lõpetas sellest kõigest hoolimata neljandal kohal.
Mitu võistlejat pidid poole pealt loobuma, sest tolm oli lihtsalt liiga hull. Kokku lõpetas 32 võistlejast 14, mis on kõige halvem ratio üldse. Võiduaeg oli 3:28:45, mis on läbi aegade kõige kehvem maratoniaeg.