Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Cambridge’i ülikooli vilistlane Ksenia Niglas õpetab, kuidas alati oma eesmärgid saavutada (2)

Foto: Tairo Lutter / Postimees
Copy

Magistrikraadiga matemaatik ja Tervisekassa andmeanalüütik Ksenia Niglas (30) on omandanud kolm magistrikraadi ning töötab nüüd enda unelmate ametikohal. Ksenia jagab Postimehega tehnikat, mis on aidanud tal oma eesmärgid saavutada.

Teil on olnud pikk ja põnev haridustee – gümnaasium, bakalaureusekraad ja kolm magistrikraadi – ning olete lõpetanud igaühe neist hiilgavate tulemustega. Kuidas seda suutsite?

See tuli üsna loomulikult, olin matemaatikas ja reaalainetes juba keskkooli ajal tugev. Väikse vaevaga said kirjandus ja teised humanitaarained ka tehtud. Ülikoolis tuli rohkem pingutada, sest sealne matemaatika erines keskkooli omast. Eriti keeruliseks läks, kui õppisin kõrvalt teisi erialasid, näiteks haridusteadust: siis tuli korralikult aega panustada, et sellest midagi välja tuleks. Kõige paremini tuli see esile välismaal: seal ootab sind uus maailm ning ka sulle seatud ootused on täiesti teised mis Eestis.

Kas teadsite juba väiksena, et soovite õppimisele pühenduda, või avastasite armastuse õppimise vastu jooksvalt?

Kusjuures mul polnud kooliajal üldse kindlat plaani tuleviku suhtes. Otsustasin matemaatikat õppima minna lõpuklassi keskel ehk üsna viimasel minutil. Matemaatika kasuks rääkis selle mitmekesisus – ainet saab paljudel erialadel rakendada. Ülikooli minnes avastasin, kui väga mulle akadeemiline õhkkond meeldib ning hakkasin mõtlema doktorantuuri peale. Doktorantuuris aga avastasin, et see ikka pole minu jaoks.

Seejärel tulite Cambridge’ist Tallinna haigekassasse tööle.

Eestisse tulles sattusin kõigepealt hoopis statistikaametisse, kus avastasin, et mulle meeldib andmetega töötada, ja seejärel suundusin juba haigekassasse.

Olete TikTokis korduvalt puudutanud soolise võrdõiguslikkuse teemat ja palgalõhet. Kuidas teile tundub, kuidas sellega Eestis seis on?

Naisena ma ei tunne, et mind koheldaks kuidagi teistmoodi. Vaadates statistikat, paistab aga selgelt, et soolist diskrimineerimist Eestis esineb – oleme Euroopa Liidus esimesel-teisel kohal. Mu sõbrannadki on kogenud olukordi, kus neid ei võeta tööle, sest kardetakse kiiret lapsehoolduspuhkust. Mind väga kõnetab see teema ning pean oluliseks sellest rääkida. Sellest rääkides saan aru, et on arvukalt naisi, kes tunnevad samamoodi, ja ka mehi, kes mõistavad probleemi. Näen, et saan kasutada TikTokki tööriistana, et inimesi harida.

See on äärmiselt tänuväärne. Olete kajastanud TikTokis ka isiklikke seiku, muu hulgas imearmsat tätoveeringuideed. Rääkige sellest lähemalt.

Inspiratsioon tuli minu lapsepõlvekoeralt, keda paraku meie seas enam pole. Nüüd on mul uus koer, kellelt võtsin käpajälje. Ka mu ema kassi käpajälg on tätoveeringule planeeritud. Olen seda ammusest ajast soovinud, nüüd sügisel teen ilmselt ära ka.

Väga armas. TikTokis ringi kolades jääb teie kohta veel üks äge tõsiasi silma – olete värvinud juukseid väga eriilmelistesse värvidesse.

Mul on elus kaks perioodi: periood, kus tahan enda värvi välja kasvatada, ning periood, kus mõtlen: «ei, tahan roosat, ei, hoopis sinist!». Mu juuksur just postitas ägeda tulemusega roosa, hakkasin mõtlema, et vahest peaksin uuesti värvima… (Naerab.) Mõne jaoks juuksed on hästi pühad ning ei julgeta eksperimenteerida. Aga ma proovin ikka kõik ära!

Foto: Ksenia Niglas

Kas olete jõudnud tiheda töögraafiku kõrvalt ka hobideks aega leida? Millega teile tegeleda meeldib?

Nüüd Eestis olles olen avastanud enda jaoks ronimise, ronin mitu korda nädalas. Ronimisel on üks suurepärane omadus: kui joostes tulevad pähe tööga seonduvad või ärevad mõtted, siis seina peal ronides on peas vaid üks mõte, mitte alla kukkuda. Samuti olen eluaeg tahtnud õppida klaverit. Nüüd, kui ma olen 30, jõudsin lõpuks selleni.

Olete avalikult rääkinud ka ajast, kui olite depressioonis. Kas olete leidnud mõne nipi, kuidas muremõtteid eemal hoida?

Maalisin abstraktseid maale, kuid maalides peab hakkama välja mõtlema, mida ja kuidas kujutada. Mulle meeldis ka puslesid kokku panna. Puslega on hea lihtne: valid vaid pildi, mis sulle meeldib, ning võid tundide kaupa istuda ja seda kokku panna. See rahustab samuti suurepäraselt.

Ksenia oma koeraga, kelle käpajäljest on valmimas tätoveering.
Ksenia oma koeraga, kelle käpajäljest on valmimas tätoveering. Foto: Ksenia Niglas

Olete väga tegus ja eesmärgikindel. Jääb teil aega ka teleri või sotsiaalmeedia jaoks?

Ma üritan panna päevakava paika kohe hommikul. Haigekassas on õnneks paindlik töö, mida saan ise planeerida, seega jääb aega ka teistele tegevustele. Mõnikord käin näiteks päeva keskel trennis, see on minu produktiivne aeg. Aga tuleb tunnistada, et vahel TikTokki postitusi tehes jään sinna pooleks tunniks küll. (Naerab.) Samuti võiksin iga kell Netflixist «The Office’it» vaadata.

Samas peab TikTokis sisu luues trende ka teadma…

Seda küll, ehkki ma otseselt ei spetsialiseeru trendidele. Aga kui teen vahetevahel mõne lolli video, kaasab see tuhandeid inimesi. Mu profiili vaadates leiavad nad üles ka harivad videod – kokkuvõttes on sellest kasu kõigile.

Teie emakeel on vene keel, kuid olete kasvanud ja elanud Eestis. Tõstatasite sotsiaalmeedias teema, et te ei poolda väljendit «Eesti venelane».

See väljend rõhutab justkui, et olen venelane, Eesti on selles vaid eesliide. Pean ennast aga eestlaseks, rääkides eesti keelt ja olles siin terve elu elanud.

Räägite suurepäraselt eesti keelt. Kas olete selle jaoks kuidagi eriliselt vaeva näinud?

Mulle tundub, et see tuli päris lihtsalt. Vähemalt ma ei mäleta, et oleksin peale tunde veel istunud ja õppinud. Ülikooli minnes sain aru, et need on kaks täiesti eri asja – teha ülesandeid koolis või suhelda oma kursuse- ja ühikakaaslastega. Viimasega oli mul alguses päris keeruline: ma ei osanud ennast väljendada ja pidin kümme korda üle küsima, kui nemad minult midagi uurisid. Mäletan teist päeva ühikas, kui minult küsiti: «Kas see on sinu pann?» Mul läks umbes viis minutit aega, et aru saada, mida mu ühikakaaslane tahab. (Naerab.) See tuleb praktikaga.

Cambridge’i ülikooli lõpetamine.
Cambridge’i ülikooli lõpetamine. Foto: Ksenia Niglas

Kindlasti. Teada on, et vene emakeelega eestlased on tööturul hinnatumad, sest nooremad eesti emakeelega eestlased üldjuhul vene keelt ei räägi.

Nii on. Ma olen töötanud IT-sektoris kolm aastat ja neid on ikka väga vähe, kes vene keelt oskavad. Need, kes statistikaametis ka olid, töötasid andmesisestajana või andmekorraldajana, aga vastava haridusega vene keele oskajaid praktiliselt polnud.

Nii paljut, kui olete saavutanud, suudavad vähesed. Kuidas te aega planeerite?

Mul on tegelikult üks trikk, kuidas produktiivsem olla. Seda nimetatakse Pomodoro tehnikaks. Idee seisneb selles, et paned taimerile 25 minutit, seejärel teed 20 minutit tööd ja puhkad viis minutit. Kui oled korranud seda tsüklit 3–4 korda, teed pikema pausi. See toimib päris hästi, sest tead täpselt, millal paus tuleb. Nii on võimalik ka igaks 20 minutiks konkreetsed eesmärgid püstitada ja neid on kordades lihtsam järgida. Avastasin selle nipi ülikooli ajal, kuid kasutan siiani oma igapäevases töös.

Ma olen üldiselt väga rutiinne inimene ja planeerin kõik toimetused ette. Klaverit mängin neljapäeviti, trenni teen iga nädal. Kui mul on plaan paika pandud, tunnen, et mul on peas hoopis rohkem ruumi muude mõtete jaoks. Näiteks kui muidu kahtleksin, kas minna trenni või mitte, lähen siis, kui plaanis on. Sellegipoolest ma enda vastu kuigi karm ei ole. Mõistsin depressiooni ajal, kui oluline on ennast kuulata. Kui mõni päev tunnedki, et soovid puhata, puhka. Homme on ka päev.

Tagasi üles