R, 9.12.2022

Hoiatus!

Järgnevad kujutised võivad olla häiriva sisuga. Kas soovid jätkata?
Jah Ei

KÜLMAVÄRINAD ⟩ Rootsi lahendamata mõistatus: kas eestlasest arst oli tõesti võigas sarimõrvar?

Dagmar Lamp
, Podcastide kuninganna
Rootsi lahendamata mõistatus: kas eestlasest arst oli tõesti võigas sarimõrvar?
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 1
Teet Härm.
Teet Härm. Foto: Etv «Pealtnägija»

19. juulil 1984 leidis üks juhuslik möödakäija Stockholmi äärelinnas kaks kilekotti, milles noore naise tükeldatud surnukeha. Sõrmejäljed aitasid ohvri tuvastada – tegemist oli 28-aastase seksitöötaja Catrine da Costaga. Õige pea seisid rootsi politseinikud aga tõsise mõistatuse ees, mille paljastamine tõi päevavalgele aina pöörasemaid ja võikamaid üksikasju. Kõige keskmesse jäi aga Eesti päritolu arst nimega Teet Härm.

Catrine da Costa leidmine oli esimene pikas sarnaste kuritegude reas, seejuures ei leitud kunagi ohvri pead, ühte rinda ega suguelundeid. Sama suve jooksul leiti pargist veel 26-aastase seksitöötaja Annika Morsi surnukeha.

Surnukeha uurinud kohtupatoloog dr Teet Härm sedastas, et naist oli jõhkralt vägistatud, seejärel surnuks kägistatud ja surnukeha rüvetatud. Dr Härm, kes oli viinud läbi ka da Costa lahangul, arvas, et tegemist võib olla sama kurjategijaga.

«See operatsioon tehti väga professionaalselt... isikul, kes seda tegi, peab olema meditsiiniline ettevalmistus,» ütles dr Härm uurijatele. 1. augustil leiti järjekordne surnukeha, sel korral ohvriks 27-aastane Kristine Cravache. Ta oli alasti ning surnuks kägistatud. Järgmiste nädalate jooksul kadusid jäljetult seksitöötajad Lena Grans, Cats Falk, Lena Bofors, Lena Manson ja Lota Svenson. Politsei kahtlustas, et nad langesid sama ründaja ohvriks. Üks neist naistest, Lena Bofors, oli oma politseinikust tuttavale lubanud asjast lähemalt rääkida. Naise teadmisel oli ründajaks keegi, kes töötas koos politseiga, kuid enne, kui ta jõudis rohkem öelda, jäi ta kadunuks.

Politsei küsitles Stockholmi punaste laternate piirkonna töötajaid. Peaaegu kõik mainisid, et on lähikonnas näinud kahtlast valget Volkswagenit. Kui võimud sarnaseid autosid hakkasid uurima, leidsid nad, et dr Teet Härm sõidab valge Volkswageniga.

Härmi ümbritsevad kahtlased faktid

Pool aastat pärast Catrine surnukeha leidmist koputasidki politseinikud toona 30-aastase Karolinska instituudi kohtumeditsiini osakonnas töötava, Rootsis sündinud ja kasvanud eestlase Teet Härmi uksele, mis ei asunud surnukeha leidmise kohast väga kaugel. Sel ajal, kui Härmi üle kuulati, korraldati tema kodus läbiotsimine. Politseinikele jäi näppu väga kahtlane leid: foto Härmi naisest, kes on surnuks lämbumas. Kuna ametlikult oli naine end ise üles poonud (seljas peokleit, voodipeatsisse), tekkis küsimus: ta ise ei saanud ju seda fotot teha...

Paraku ei leitud rohkem asitõendeid ning Härm lasti vabadusse. Instituut lasi mehe lahti, kuigi tõendeid tema vastu ei olnud. Uurimist jätkati ning Härm oli jätkuvalt peamine kahtlusalune.

Märtsis 1985 tulid välja kahe varem kadunud naise surnukehad – Lena Grans ja Kats Falk leiti Hamarby linna lähistelt vette vajunud autost. Nad olid tapetud sarnaselt eelmistele ohvritele. Jaanuaris 1986 leiti veel üks surnukeha, seekord Kopenhagenist. Jaapani tudeng Tazunga Toyonaga oli surnuks kägistatud ja surnukeha rüvetatud.

Aasta hiljem tegi Härm suitsiidikatse, neelates surmava annuse metadooni. Mehe elu õnnestus päästa, kuid ta jäi selle tõttu praktiliselt täielikult kuulmisvõimetuks.

Sõber ja ametivend hakkab rääkima

Uurimine käis aga edasi ning 1987. aastal võeti vahi alla Härmi sõber ja ametivend, perearst Thomas Allgén. Allgénini juhatas võimud mehe enda naine, kel tekkis jutuajamistest lapsega mulje, et mitte ainult pole Allgén oma last seksuaalselt ära kasutanud, vaid et tüdruk on ka olnud millegi muu tunnistajaks. Mõrvade ajal oli laps vaevalt paariaastane, kuid jutu põhjal tundus, et ta oli justkui midagi väga häirivat pealt näinud. Allgén tunnistas kiirelt üles oma pedofiilsed kalduvused ning tunnistas, et sageli oli aktide juures ka tema sõber Teet. Ja mitte ainult: Allgén tunnistas, et aitas nii mõnigi kord Teedul tolle ohvrite surnukehasid tükeldada.

Politsei kahtlustas, et Catrine tapmine, surnukeha tükeldamine ja ka tema liha söömine leidis kõik aset morgis, kus Härm töötas. 28. oktoobril samal aastal võeti uuesti vahi alla ka Teet. Uurimise käigus selgus, et Teet käis sageli ööklubides naisi jahtimas. Oma ohvrid viis ta väidetavalt otse morgi.

1988. aastal leidis kohus, et on piisavalt andmeid: jah, Allgén ja Härm tükeldasid Catrine surnukeha, kuid oli võimatu öelda, kes naise päriselt tappis. Olid olemas tunnistajad, kelle sõnade kohaselt läks Catrine Härmi autosse ja sõitis koos temaga ära. Tunnistusi andis ka Teet Härmi sõbratar, kelle sõnul oli nende seksuaalelu «normaalne».

Süsteem langes kriitikatule alla

Veidi hiljem kohtuotsus apellatsioonikohtus tühistati – kuna Catrine pead ei leitud, siis ei suudetud teha kindlaks surmapõhjust ning antud tõendid olid vaid kaudsed. Kohus jäi siiski veendumusele, et Allgén ja Härm olid laiba tükeldajad. Mõlemad mehed eitasid oma süüd algusest lõpuni. Kuna laibarüvetamise süütegu oli selleks hetkeks juba aegunud, pääsesid mõlemad mehed vabadusse. Seejuures määrati Härmile 300 000-kroonine hüvitis.

1991. aasta mais võeti mõlemalt mehelt ära arstilitsentsid.

Tegemist oli Rootsi ühiskonda raputanud kuritegudega, seejuures sattus Rootsi politsei- ja kohtusüsteem terava kriitika alla. Üks Catrine tuttavaid, seksitöötaja Brigitta pöördus politseisse, et anda tunnistusi, mis võinuks kaasa aidata mõrva lahendamisele. Prokurör teatas selle peale aga avalikult, et «ükski prostituut ei tule kohtusse tunnistajaks», ettekäändeks oli kohtualuste au säilitamine.

2003. aastal hakkas Härmi esindama Uppsala ülikooli emeriitprofessor Anders Agell, kelle sõnul oli tegemist olnud aastatepikkuse nõiajahiga. Nad otsustasid Rootsi riigilt välja nõuda kopsaka valuraha, kuna Härmi karjäär ja maine said hävitavad löögid. Rootsi Attunda ringkonnakohus otsustaski 2008. aastal, et selleks hetkeks 55-aastase Teet Härmi ja endise perearsti Thomas Allgéni hagi Rootsi riigi vastu on jõus. Härm ja Allgén nõudsid riigilt 40 miljonit Rootsi krooni (umbes 3,8 miljonit eurot). 2010. aastal otsustas kohus, et hüvitist meestele ei määrata. Samal aastal kirjutas Mihkel Kärmas, et Härm elab avalikkuse eest peidus varjatud kohas ning on keeldunud igasugustest intervjuudest. Ta kinnitab, et on süütu ja tema elu on hävitatud.

Interneti kuulujutuveskid ei peatu

Murderpedia nimetab Teedu ohvritena üheksat inimest: seitset seksitöötajat, tema abikaasat ja üht Jaapani tudengit. Dr Thomas tunnistas (väidetavalt), et ta nimetas dr Härmi salajase meditsiiniühingu juhiks, mis oli pühendunud kannibalismile ja nekrofiiliale. Uurimise ja kohtuprotsessi ajal esitasid nad väidetavalt palju intellektuaalseid põhjuseid kannibalismi ja nekrofiilia õigustamiseks, kuid keeldusid andmast rohkem teavet selle salaühingu kohta, millele olid truudust vandunud – nii vähemalt kirjutab Murderpedia.

Teet Härm väidab seniajani, et on süütu. Asja uurinud Mihkel Kärmas usub samuti, et ta võib olla süütu. «Ta sobis Rootsi Hannibal Lecteriks kui valatult,» ütles ta Telegraphi ajakirjanikule Julie Bindelile aastal 2010. Kuid kui tapjaks ei olnud Härm, siis kes?

Julie Bindel toob välja veel ühe kahtlusaluse. Kolm kuud enne da Costa surnukeha leidmist vabastati psühhiaatriaasutusest üks Poola mõrtsukas nimega Stanislaw Gonerka. Ta oli kandnud karistust 1974. aastal toimunud noore naise mõrva eest, kelle ta enne surnukeha prügikottidesse pakkimist kägistas ja tükkideks lõikas. Tema pead, nagu Catrine da Costa oma, pole kunagi leitud. Gonerkal polnud alibit ja teda nähti da Costa kadumise ajal Stockholmi prostituutide seas.

Politsei teadis, et ta on väga ohtlik, eriti joobes olles, kuid jättis ta teadmata põhjustel väga varajases uurimisetapis kahtlustuse alt välja. Paljud piirkonna prostituudid teadsid Gonerkat kui klienti. Mitmed ütlesid, et ta hirmutas neid. Ta suri 1987. aastal.

Rootsi hittromaan, Stig Larssoni «Lohetätoveeringuga tüdruk» on inspiratsiooni saanud just neist sündmustest. Kes tegelikult oli seksitöötajate tapjaks, ongi tegelikult tänaseni teadmata.

Allikad:

Päevaleht, nr. 109, 11 mai 1991

Õhtuleht, Mõrvakahtlusega eesti soost kohtuarsti Teet Härmi kannatuste rada Rootsis

Märksõnad
Tagasi üles