Taavi Teplenkov pelgab liblikaid: tean, see on hämmastav!

Taavi Teplenkov Foto: Erlend Štaub

Näitleja Taavi Teplenkov rääkis raadio Elmar saates «See ei ole saladus» julgusest ja vaprusest. Kas näitleja peab olema julge? Hirmud pole mehe sõnul ratsionaalseid, kuid ometigi puutub nendega kokku meist igaüks. Kuidas siis hirmudega toime tulla? Küsimusi esitas Karl Gustav Adamsoo.

«Näitleja peaks muidugi julge olema. Kuid ega me ilma asjata enne publiku ette astumist kaks kuni kolm kuud proove ei tee. See kõik on selleks, et hirm maha võtta. See näitlejaamet on tegelikult päris õudne, eriti kui mõelda esietenduse eelsele ajale. Kui esimene publik tuleb saali, on hirmud päris suured. Selleks, et neid hirme ületada...peabki julge olema,» muigas Taavi Teplenkov.

Teplenkov tunnistas, kui julge inimene ta ise on. «Mul on igasuguseid hirme, ilmselt kõigil meist on. Kõige hämmastavam hirm on see, et ma kardan liblikaid. Ma ei hakka nende läheduses otseselt röökima. Ma lihtsalt pelgan arusaamatus suunas lendavaid olendeid, kes on väiksemad kui varblased. Putukad mulle lihtsalt ei meeldi...kuid liblikad on sellised eriti laperdavad ja imelikud,» rääkis mees.

«Ma võin liblikaid distantsilt siiski jälgida ja imetleda nende ilu. Kui nad on paigal, siis võin ka nina lähedale pista. Nende mustrid on ju päris huvitavad. Kuid niipea, kui nad lendama hakkavad - hüppan kohe eemale. Seletada ma seda tunnet ei oska aga eks hirmud polegi ratsionaalsed,» lisas Teplenkov.

Mees kirjeldas naljakat seika reisilt, mil külastas kohalikku loodusparki. «See paik asus Kanaari saartel. Tegemist oli taimede ja liblikate majaga. Mul oli kaasas teleobjektiiviga fotokaamera - selline pika otsaga, millega sai suumida. Sõber Marta Laan oli koos minuga ja tema nina peale langes ühtäkki liblikas. Tegin sellest kaunist hetkest pildi...kuid niipea, kui liblikas ta ninalt tõusis ja mu objektiivi poole lendas, vallandus mu seest meeletu karje. Juures seisvad inimesed naersid tükk aega,» rääkis ta.

«Mu hirm on seotud objekti ettearvamatu käitumisega. Eks ma saan aru, et liblikad on ilusad ja armsad putukad. Ma lihtsalt ei saa midagi parata, et ehmun, kui nad lendu tõusevad. Kui liblikas etenduse ajal vabaõhulavale lendaks, siis usun, et päris minema ma siiski ei jookseks. Ma võin küll sisemuses hirmust kangestuda või isegi võpatada, kuid hullemaks vast asi siiski ei lähe,» täpsustas näitleja. 

Teplenkov tegi saates juttu, kui tihti õnnestub tal vabal ajal teatris käia. «Tahaksin seda palju rohkem teha. Kui on tihedalt sisustatud nädalad, siis üksikud vabad päevad on mulle nii kallid...no ja siis ei raatsigi kodust välja minna. Samas, kui midagi väga tahan ära näha, eks ma ikka varem või hiljem teen seda. Reisidel olles, näiteks Londonis või New Yorkis, külastan pea alati maailmatasemel teatrit,» sõnas mees.

«Käisin paar aastat tagasi New Yorkis, see leidis aset Eesti Kultuuripäevade raames. Andsin seal toona ka ise etenduse, pealkirjaks «Vaimude tund Koidula tänavas». Mul õnnestus saada tol nädalal piletid lavastusele «Kuningas Lear» - see oli siis parasjagu New Yorki tõeline hittlavastus. Mulle midagi nii tohutult meeldis seal, eriti muidugi näitlejate mäng. Mäletan, et olin justkui väike täpike seal üleval rõdul...ja samas ma olin nii õnnelik, sest tundsin, et olen osa sellest kõigest,» rääkis Taavi Teplenkov rääkis raadio Elmar saates «See ei ole saladus».

Kuula kaasahaaravat jutuajamist SIIN.