Ellen Kilgas avaldas raamatu oma isast: tema hinge sügavamad kihid on jäänud enamusele varjatuks

Ellen Kilgas Foto: Erakogu

Ellen Kilgas räägib oma isa Tõnu Kilgasest kui mehest, kes kandis alati välja fraki ja viimseni lihvitud soengu koos hästi valitud parfüümiga. Ta oli mees, kes võis niita vikatiga päikese kuumuses muru, praadida kruustangide vahele keeratud triikraual muna, parandada katust ja keeta moosi. Raadio Elmar hommikuprogrammis «Ärka, kaunis maa!» oli Ellen külas ja avaldas raamatu teemadel erinevaid tagamaid.

Raamat «Peaasi, et oleks kirge!» on autor Ellen Kilgase sõnul südamlik ja värvikas ülevaade ühest humoorikast ja tembutavast poisiklutist, noorest kirglikust muusikust ja artistist, romantilisest, töökast ja andekast mehest. Juttu tuleb mehe edust ja ka eksimustest. Tõnu Kilgas kui sümbol Eesti teatrimaastikul on vaid üks pisike osa tema märkimisväärsest ja säravast elust. 

«Tsitaate «peaasi, et oleks kirge!» ja «peaasi, et oleksid õnnelik!» kuulsin isa suust päris tihti. Ta ütles seda alatasa nii mulle kui ka oma sõpradele. Tema hinnangul pidid need kaks asja elus kindlasti olemas olema,» sõnas Ellen Kilgas.

Ellen Kilgas lisas, et isa oli üdini andekas, hea huumoriga ning lõbus mees. «Laval tõi ta alati endast välja parima! Ta andis endast 150 protsenti. Sellest teekonnast on antud raamatus ka väga palju juttu,» märkis ta.

«Isast raamatu loomine ei olnud aga mitte üldsegi naljategu. Vastutus oli mõistagi väga suur ja ma tegin seda tööd uhkusega. Mida rohkem ma kirjutasin, seda rohkem mõistsin kui palju ta oli oma elus saavutanud ja jõudnud. Tõeline kummardus talle selle eest,» sõnas ta.

Tütar Ellen tõi isa Tõnu Kilgase elust välja mõningaid tipphetkeid. «Oluline oli kindlasti teater «Vanemuine» aeg, sealt ta alustas oma teatriteed. Sealseid rolle oli määrava tähtsusega mitmeid. Kuid toon välja näiteks teener Sam Welleri rolli koomilises ooperis «Pickwick klubi». Vanalinnastuudio ajast tooksin välja aga lavastused «Cyrano de Bergerac» ja «Revident»,» rääkis ta.

«Isa mainis, et teater «Vanemuine» aeg teda täiskasvanuks ja suureks näitlejaks ei kasvatanud. Kui ta aga saabus Vanalinnastuudiosse, siis sai ta kaasa teha koos tõelise kahurväega - seal ta koges, mida tähendab tõeline näitlejatöö,» märkis Ellen Kilgas.

Raamatu juures oli suureks abiks ja toeks Ellen Kilgase elukaaslane Anti Reinthal. «Anti on ühtlasi selle raamatu toimetaja. Kujundajaks oli aga Indrek Sirkel, kes on maailmas omal alal väga kõrgelt hinnatud kujundaja, lausa teisel kohal hetkel. Indrek sai kohe aru, mida mul selle raamatu puhul vaja oleks. Siinkohal toon välja ka Tallinna Raamatutrükikoja, kes oli meile väga hea koostööpartner,» märkis autor.

«Raamatus on palju fotosid, mis pole avalikkuse ette varem jõudnud. Isa oli ju värvikas tegelane ja tema puhul ei saa visuaalse poole pealt allahindlusi teha. Pilte on tõesti erinevaid ja siiani olen raamatu lugejatelt saanud vaid väga positiivseid kommentaare,» lisas ta.

Tütre sõnul oli energiline ja lava nautiv isa tegelikult vaikust ja rahu armastav inimene. «Igatsus kodu ja armastuse järele käis läbi elu temaga kaasas. Ta oli tihtipeale endasse tõmbunud ning vaikne, talle meeldis omaette olla. Talle tahtis palju mõtiskleda ja olla. Kogu selle sära taustal oli ta hästi mõnus, soe ja kodune inimene,» lisas Ellen Kilgas raadio Elmar hommikuprogrammis «Ärka, kaunis maa!».

Kuula intervjuud SIIN.