RÄPANE TÕDE ⟩ Häirivalt «puhas» vesi: tolm, tuumatuhk ja laibad liustikel

«Puhtast liustikuveest!» Selline loosung ahvatleb vett jooma eeskätt neid, kes pole kunagi liustikel käinud ega liustikuvett kohapeal näinud. Tuumatuhk, laibad, alla kukkunud lennukid – on see vesi ikka nii puhas, nagu usutakse?

Esmapilgul oli tunne, nagu oleksin sattunud Katla järve kaldale – vesi mu ees on süsimust ja täiesti läbipaistmatu. Katla on lohe Astrid Lindgeri raamatust «Vennad lõvisüdamed». Aga see must asi mu ees on palju kiidetud puhas liustikuvesi. Otse liustiku igijääst saavad alguse need tumedad mäslevad jõed, mille vesi siia kokku voolab.

Paljud siia ei satu, sest all orus saab sama lõigu läbida ka märksa lühemat ja tsiviliseeritumat teed pidi. Aga seda võiks näha. Tekiks kriitiline vaade ka väidetele, mida kaldume a priori tõeseks pidama.

Mustjashalli tooni saab vesi osakestest, mida tohutu jõuga kõrgustest alla kihutav vesi kaasa kannab. Kuid selle veega on veel tõsisemaidki probleeme. Mikroplast, tuumakatsetuste jäägid ja kliima soojenemise tõttu liustikelt välja sulavad laibad...