Paar päeva enne rajale minekut võttis Nele-Liis Vaiksoo endale puhkehetke. Seda enam, et kimbutamas oli ka mingisugune väikene haigus, ostustas ta kehale suurt koormust enam mitte anda vaid piirduda väikeste jalutuskäikudega.
Ironman Tallinn hea eeskuju projekti saadikuna on triatloniga tegelemine naise ellu toonud väga palju treeninguid ja ülitugevaid emotsioone. «Eelkõige positiivseid,» rõhutab ta intervjuu ajal mitu korda ning selgitab, et iga inimene, kes on selle spordialaga tegelema hakanud ja esimese võistluse ära teinud, teab täpselt, millest ta räägib. «See tunne, mille saab pärast finišijoone ületamist, on täiesti kirjeldamatu! Ükskõik, millise ajaga või kuidas sa lõpetad. Minu esimene võistlus oli juba mitu kuud tagasi, aga siiamaani on see emotsioon minu sees,» kirjeldab ta tugevaid ja positiivseid tundeid.
Nele-Liis Vaiksoo ütleb, et tema missioon ei ole olnud kutsuda inimesi tegelema tippspordiga vaid pigem ärgitada liikuma: «Lähen ka ise rajale naeratus suul, ma küll pingutan ja annan endast maksimumi, aga ei lähe tippaega püüdma.» Kolmest alast kõige meeldivamaks peab ta ujumist ja loodab, et jääbki sellega tegelema. Viimaste kuude jooksul on ta saanud ka tagasisidet ning meenutab üht seika Harku järve ääres, kus inimesed tõmbasid kalipsosid selga ning ütlesid ausalt: «Tänu sinule me siin oleme!» Vaiksoo tahabki kutsuda inimesi just õue sportima: «See on minu jaoks uus asi, olen siiani treeninud enamasti siseruumides, kuid suvi on ilus, on super ilm, õues liigutada on äge ja mõnus ja minu meelest küll tervislik!»