Kuigi Reet Linna on üritanud aja maha võtmist natukene õppida, siis püsimatu inimesena ei suuda ta kaua tegevuseta olla. «Kui ma selili telekat vaatama jään, on jama majas, sest siis tuleb laiskus sisse,» ütleb ta omast kogemusest. Endiselt käib ta hommikustel kepikõnnitiirudel, mille jooksul teeb ära 6000-7000 sammu, millele järgneb külm dušš, kuid merre igaks-juhuks ei visku, kuna häält on vaja hoida. Sellist kindlat rutiini hoiab Linna juba aastakümneid, sest hea füüsiline vorm on tema jaoks oluline.
Lisaks liikumisele on Reet Linna suureks kireks ristsõnad, mida ta võib lahendada väga kiiresti ja väga palju korraga. Näiteks hommikuse tee juurde, sest kohvijoomises on korraks paus. Samal ajal saab kuulata raadiot ja haarata olulist informatsiooni midagi muud tehes. Päris palju aega võtab ka aias toimetamine. Paljude inimeste jaoks tüütud tegevused nagu muruniitmine ja nõudepesu on aga Reet Linna suured lemmikud: «Mul on kaks kätt, mis on valmis kõike seda tegema,» ütleb ta reipalt ja keeldub kategooriliselt mõtlemast robotniidukile.
Staažika vanaemana unistab Reet Linna salamisi juba järgmisest põlvkonnast: «Ootan juba lapselapselapsi, et olla vanavanaema.» Vanaemaks olemise kohustusi ta ei pelga, vaid teab juba üsna täpselt, milleks on vaja valmistuda. Nii on ta sel hooajal juba ohtralt keetnud maasikamoosi ning sügavkülma varunud nii marju kui toormoosi. Täiesti vabalt võib talvel tulla poeg Robertilt kõne: «Ema, meil on moosikriis! Kas võib tulla?»