SUUR GALERII ⟩ Kirvetöö ja siniseks löödud silmad - tõeliselt hea pidu!
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
1. august 2022, 18:00
Mida öelda festivali kohta, kus süntesaator lõhutakse kirvega pilbasteks? Kus näeb siniseid silmaaluseid ja stringides onkleid puusi hööritamas? Kus kuuleb muusikat, mis siinmail ennekuulmatu? «Pööraselt äge!» Jah, nii ongi.
Festivale toimus sel nädalalõpul üle kogu Eesti ja igale maitsele. Kõige alternatiivsemaid helisid hindav rahvas kogunes Hiiumaale Sõru Saundile.
Kohaliku muusikamaitse väsimatud avardajad ja üllatajad Siim Nestor ja Raul Saaremets said Sõru Saundiga taas korraliku märgi maha pandud. Siinkandis pole olemas teist festivali, mis oleks heliliselt, lavaliselt ja ka publiku poolest sama põnev. Ja see pole sugugi ülearu heldelt öeldud! Kes on kohal käinud, see teab.
Olgugi, et esimene festari laadne toode, mis Kalana paadikuuris püsti pandi, oli Siim Nestori enese pulm ja suurest korraldamisest kurnatuna kuulutas mees: «Ma ei tee enam elusees ühtegi nii suurt üritust!» Kuid elul olid omad plaanid. Juba järgmisel aastal 2016 sai Kalana Saund ühes Raul Saaremetsaga püsti pandud, mis hiljem transformeerus Sõru Saundiks.
Tantsi tunde järjest
Millised uued tuuled puhuvad alternatiivsema elektroonilise muusika maailmas? Üllatusi on seal särisevalt palju! Hea uudis on näiteks see, et nüüd võib tõesõna tundide kaupa jutti tantsu vihtuda, sest jaksab! Värskes kaleidoskoobis leidub varasemate rajude tehcno mürinate ja breakbeatide kõrval ka rahulikuma tempoga rütme. Maailma vallutav uus lemmik on Aafrikast alguse saanud Amapiano, kus deep house sugemed saavad kokku mahlakate ja mitmekõlaliste musta mandri trummipartiidega. Esmakordselt jäi see mulle kõrva Roheneeme saartel ja röövis kohe südame. Sõru Saundil pakkusid erakordselt mõnusa groove'ga Amapiano seti Siim Nestor ja Raul Saaremets Hiiumaa suvesoojas öös. No selline toores rõõm, et kuklakarvad tõusid püsti!
«Amapiano on fenomenaalne – kõige lahedam asi, mis elektroonilises muusikas viimase viie aasta jooksul juhtunud on,» arvab Saaremets. «Muidu techno on õudne paukumine, aga Amapiano on täitsa teistpidi võimas - radikaalselt soe, pehme ja aeglane.»
«Täitsa imeasi, mis meeldib väga äärmusliku maitsega inimestele,» lisab Nestor.
Muusikalised maiuspalad
Kuid muusikalisi maiuspalu oli Sõru Saundil lademes, ehk kogu lineup vaid põnevast kuulamisest koosneski. Turvaliselt tuttavat ja uinutavalt tuima kraami – seda siin tõesti ei saa. Aga erksat ja andekat muusikalist eksperimenteerimist – oo jaa!
Ühe pöörasematest etteastetest pakkus Florian Wahl – sulnilt romantilisest klahvpillimängust alanud live päädis süntesaatori lõhkumisega. Kes teab kust ilmus lavale korralikus mõõdus kirves ja läks kohe käiku. Artist hullus ees ja rahvas tema järel. Väga vabastav vaatemäng. «Florian oli sel aastal isegi viisakam ja tagasihoidlikum, kui varem,» märkis nii mõnigi püsikülaline Sõru saundil. Igas mõttes üle võlli show hüpnotiseeris vaatajad, aga oli ka muusikalises plaanis üllatusi täis. Kirsiks tordil oli solisti täiesti enneolematu vaibiga lavaline karakter. Nurki ei lõigatud mitte üheski plaanis.
/nginx/o/2022/08/01/14732696t1h5393.jpg)
Lõi südamel põhja alt
Ülivägev raputus oli ka Manna etteaste. Vokaalselt lausa ekstaatiliselt hea, toonilt tume ja veenvusjõult liigutavat siiras. Võttis kaasaelajad südamepõhjani läbi, hinge kõige süngemate soppideni välja. Manna radikaalne meik imiteeris siniseks löödud silmi ja maniküür röövlinnu küüniseid ning mõlemaid instrumente oskas andekas artist laval sama lõikavalt tööle panna nagu oma erilist häältki.
«Kõige suuremad kõrghetked korraldajale on need, kui sa saad vahetult aru – inimestele meeldib,» jagas Siim Nestor peale sündmust oma emotsioone. «Seekord tundsin peale festivali, et ma tahaks täpselt samade inimestega täpselt sama asja uuesti teha!»
Saaremets toob esimesena välja parima tiimi. «Väga head tegijad olid koos ja toimisime nagu üks pere. Festivali käimasaamine on tegelikult paras ettevõtmine...» Raul Saaremets ei tee saladust, et on suur muretseja ja ei saa festivali ajal enamasti üldse magada. Iga telefonihelin lööb ärevuse lakke. «Iga pisema piuksu peale ärkan üles. Kui festivali ajal telefon heliseb, siis eeldan, et sealt midagi head ei tule - ainult probleemid! Aga seekord polnud vaja kõnesid karta – ainult tänati või raporteeriti, et kõik on korras. Ja isegi magada sain. Mulle endale oli seekordne festival totaalne rõõm!»
Lennukile ei lähe
Sõru Saundil on eriline fluidum, mida tunnetavad nii publik kui artistid. Nad tahavad ise tagasi tulla! Mõni on Hiiumaast sedavõrd lummatud, et ei taha äragi minna. «Kõige ilmekamaks näiteks oli Ameerika artist Mykki Blanco, kellele nii meeldis siin, et ta keeldus lennuki peale minemast!»
«Me ostsime Mykkile kolm lendu, mis läksid meile hirmsa summa maksma, aga ta ei lennanud nendega! Üks ilusamaid hetki festivalilt oligi see kui Mykki viimaks aftekal ära väsis – puhkas pea Eesti sõbra süles. Ta on nii soe, avali inimene, et võeti väga omaks siin.»
Sõru Saundi juures on iseäralikke jooni mitmeid. Korraldajad ei varja et kogu esinejate paraad pannakse kokku selle põhjal, kes tegijatele endile väga meeldivad ning põnevad tunduvad. Aastate jooksul on Sõrul omamoodi lausa resident-artistid välja kujunenud, kes on alati kohal.
Suurim palk artistile
«Kõigi aastate jooksul olen kohanud mõnda üksikut artistid, kes ei taha siia tagasi tulla. Enamus tahab,» kinnitab Saaremets. «Sest meil on niivõrd äge publik. Esineda teadlikule publikule, kes mõistab ja hindab sind – see on artistile suurim palk üldse!»
«Eks selle emotsiooni pärast tullakse,» nõustub Nestor. «See on segu heast muusikast ja mõnusatest inimestest.»
Kui festivalidel on sageli mõned peaesinejad, kelle tuntuse tuulde ja kuulsuse kiiluvette sokutatakse ka vähem tuntud artiste, siis Sõrus see ei kehti. Igaüks leiab enda tipphetke.
Peaesinejat pole
«Minu põhimõte ongi see, et peaesinejat pole,» rõhutab Saaremets. «Kõik on peaesinejad. Tõsiselt head! Niisama me siia kedagi ei kutsu.» Raul Saaremets on reeglina uute helide jahil ja sel korral pakkus neid ehk kõige heldemalt Erica De Casier. Tema laiv oli üllatavalt vaikne, aga põnev ja eriline. «Nad tegid Eestis mõistest asja, mis oli väga uudne. Ei ole vaja lõuata nii kõvasti! Valjus ei näita seda, kui vägev on laiv. Mul ei ole midagi selle vastu kui muusika olekski vaiksem.»
Tegelikult oli kogu pikk nädalalõpp Sõrus üks põnev rännak läbi erivärviliste muusikamaastike, rütmide ja saundide. Igaüks rahva hulgast leidis heliruumi, millesse lahustuda. Ja inimesed, kellega vennastuda. Sõru Saundi publiku seas jäi silma arvukalt loovhingi ja originaalseid mõtlejaid, intellektuaale ja maailmaparandajaid. Enamik vihtus ennastunustavalt tantsu varaste hommikutundideni.