/nginx/o/2011/04/12/556366t1h6d91.jpg)
Linnateatri näitleja Priit Võigemast (31) rääkis ajakirja Pulss veebruari/märtsinumbri persooniloos, et selles heaolus, mille poole me kõik püüdleme, on midagi väga jubedat.
Priit Võigemast: heaolus, mille poole püüdleme, on midagi väga jubedat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Teismelisena käisin Norras, ööbisime ühe pere juures. Täielik idüll - maja mäenõlval, järve ääres. Autod, mootorrattad, ATVd, mootorpaadid jne. Siis ma ei suutnud aru saada, miks need noored, kelle vanemad ja vanavanemad on neile kogu selle heaolu loonud, selle eest põgeneda püüavad. Instinkt? Tohutus idüllis peitub alati midagi väga tumedat,» mõtiskles Priit.
«Inimesed unustavad ära, et alles eile oli meil ärgates esimene mõte, kust midagi hamba alla saada ja kuidas talv üle elada. Tänased probleemid on ikka palju väiksemad - kas osta sinihallitusjuustu või valgehallitusjuustu?» selgitas ta.
Priit ise ei ole nõudlik mugavuste suhtes, ta ei vaja koju kõige moodsamat telekat ega kõige uuemat telefoni. Ja sellest, mis päriselt loeb, saab tema sõnu aimu siis, kui lapsed sünnivad.
«Siis jõuab kohale, kui olulistena tundusid varem tühised asjad - näiteks mõni telesaade, mida millegipärast pidi nägema, ja kui mõttetu tundub see nüüd.»