Uuringus osalenud lapsevanematelt küsiti, kelle juures lapsed elavad, kui tihti nad teises leibkonnas elava vanemaga suhtlevad, kellel on hooldusõigus ja muudki kärgpereelu puudutavat. Ilmnes, et selliseid peresid, kus kasvab kuni 17-aastaseid lapsi, kelle üks vanematest elab eemal, on Eestis umbkaudu 32 000. Enam kui kahel kolmandikul juhtudest puudutab vanema eemal elamine vaid ühte last leibkonnas, 27 protsendil leibkondadest kahte last ning vaid viiel protsendil juhtudest kolme või enamat last. On tüüpiline, et laps elab koos emaga; isaga koos elavaid lapsi (kelle ema elab eemal) on vaid kümnendik.
Kui palju aega kulub ühe vanema juurest teise juurde jõudmiseks?
Vanematelt, kes ei ela oma lapse või lastega igapäevaselt koos, uuriti, kui palju aega kulub neil tavaliselt lapse juurde jõudmiseks (uksest ukseni). Teadusuuringutes on leitud, et lapse heaolule on enamasti kõige parem, kui ta saab suhelda piisavalt mõlema vanemaga. Seega võiks olla hea, kui vanemad ei ela üksteisest väga kaugel. Ka vanematel võiks sel viisil olla lihtsam vanemlikke kohustusi jagada ning töö- ja pereelu ühitada. Vastustest selgus, et 48 protsenti eemal elavatest Eesti lastest elavad oma teisest vanemast kuni poole tunni tee kaugusel. Rohkem kui kolme tunni tee kaugusel vanemast elas kolmteist protsenti lastest.
Silma paistab, et üldiselt elavad eestlased oma eemal elavatest lastest kaugemal kui mitte-eesti rahvusest vanemad. Eestlastest elas lapsele lähedal ehk kuni poole tunni tee kaugusel 45 protsenti, mitte-eestlastest aga 68 protsenti vanematest. Võimalik, et selline erisus tuleneb asjaolust, et muust rahvusest inimesed on Eestis pigem kontsentreerunud teatud kindlatesse piirkondadesse Harju ja Ida-Viru maakonda, kus pikemad elukohtade vahelised teepikkused polegi tavalised.