/nginx/o/2012/02/29/990536t1h15b7.jpg)
Sissetulekute suurenemise ja parema ühiskondliku positsiooniga kaasneb kalduvus käituda ebaeetiliselt, näitas California ülikooli teadlaste värske uuring.
Jõukus soosib valskust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Priviligeeritud ühiskondlikul positsioonil on psühholoogiline mõju, see isoleerib inimese teistest,» selgitas ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences ilmunud uuringu autor Paul Piff.
«Sellisel positsioonil olev inimene tajub enamasti oma käitumise mõju teistele vähem, mistõttu rikub ta ka reegleid kergemini.»
Klassilõhed ja sissetulekute ebavõrdsus ning nende seotus inimeste aususega on alati küsimusi tekitanud. Piffi rühm lähenes sellele tulisele vaidlusteemale teaduslike meetoditega, korraldades seitse erinevat eksperimenti nii laboris kui tavaelus, vahendab Tartu ülikooli teadusportaal Novaator.
Esimeses kahes eksperimendis jälgisid nad liiklust ühel San Francisco ristmikul. Neid huvitas, kuidas käitusid juhid eri marki autode roolis. Selgus, et uhkemate autode juhid, kes on ilmselt paremal järjel, olid kaasliiklejate suhtes umbes kaks korda hoolimatumad kui madala ühiskondliku staatusega juhid.
Järgmises eksperimendis hindasid uuringu autorid enam kui saja üliõpilase eetilisust tavaelu situatsioonides. Näiteks küsiti neilt, mida nad teeksid, kui müüja annab neile tagasi rohkem raha. Vastused näitasid, et madalamatesse ühiskonnakihtidesse kuuluvad katsealused kaldusid olema ausamad.
Neljandas eksperimendis osalejad pidid kujutama ette, et nad on väga rikkad või väga vaesed. Seejärel anti neile võimalus võtta kausist lastele jagamiseks mõeldud komme. Rikkaid teeselnud üliõpilased võtsid komme rohkem, mis näitas uuringu autorite sõnul, et kõrgema sotsiaalse staatuse ning ebaeetiliste otsuste ja käitumise vahel on põhjuslik seos.
Järgmises eksperimendis pidi sadakond interneti vahendusel värvatud inimest mängima ettevõttejuhte, kes peavad läbirääkimisi hüpoteetilise tööotsijaga. Neile pakuti võimalust teenida madalas palgas kokkuleppimise eest tulemustasu, kuid see eeldas tööotsijale valetamist töölepingu kestuse osas.
Mida suurem oli värvatu tegelik sissetulek ja mida positiivsemalt ta oli eelnevalt suhtunud saamahimusse, seda tõenäolisemalt oli ta nõus omakasu nimel valetama.
Järgmiseks lasid teadlased tööportaalist värvatud täiskasvanutel mängida mängu, kus arvutiprogramm veeretas viit täringut. Mida suurema summa arvuti veeretas, seda suurem oli tõenäosus võita raha.
Testis osalejad pidi ise ütlema, palju nende tulemus oli, kuid nad ei teadnud, et programm veeretas alati tulemuseks 12. Jällegi petsid enim kõrge sotsiaalmajandusliku staatusega inimesed, väites tavaliselt, et nende tulemus oli 15 või rohkem.
Viimaseks testiti, kuidas käituvad eksperimendis osalejad pärast eelnevat mõjutamist eetiliste valikutega silmitsi seistes - näiteks töötajate vallandamise eest ise suuremat tulemustasu saades. Neutraalse mõjutamise korral oli kõrge sotsiaalmajandusliku staatusega inimestel suurem kalduvus ebaeetiliselt käituda, kuid kui eksperimendis osalejad pidid eelnevalt ülistama saamahimu, siis see vahe kadus.
Uuringu autorite sõnul ei erine kõrgema ja madalama klassi inimesed mitte niivõrd võime poolest ebaeetiliselt käituda, vaid pigem algse kalduvuse poolest seda teha.
«Meie uuring näitas, et kontrollimatu omakasu poole püüdlemine võib viia nõiaringini – omakasu paneb inimesed ebaeetiliselt käituma, mis suurendab nende staatust, mis põhjustab omakorda täiendavat ebaeetilist käitumist ja ebavõrdsust,» märkis Piff.