:format(webp)/nginx/o/2022/06/30/14661066t1h1fd1.jpg)
Pärnu Kolledži lõputööna valminud uuringu kohaselt kogeb suurem osa Eesti koduvägivalla ohvreid nende kaitseks mõeldud süsteemides uut vaimset vägivalda. Enamiku jaoks pole tugiteenused kättesaadavad, ametnike suhtumine pole erapooletu ja teenused on killustatud. Lahenduseks oleks ametnike koolitamine ning riigi õigusabi parem kättesaadavus.
Pärnu Kolledži sotsiaaltöö ja rehabilitatsiooni korralduse üliõpilane Heidy Heinla viis lõputööna läbi uuringu, milles analüüsis perevägivalla all kannatanute taasohvristamist riigi pakutavates toetussüsteemides.
«Perevägivald on rahvatervise kriis. Perevägivald moodustab Eestis üle 40 protsendi kõigist kuritegudest ning selle kulud riigile on ligi 120 miljonit eurot aastas. Liiga vähe teadvustatakse, et keskmiselt kulub ohvril vägivaldsest suhtest lahkumiseks tervelt kaheksa aastat. Seega riiklikud tugisüsteemid peavad olema iseäranis head, vastasel juhul kriis aina süveneb ja kulud ühiskonnale kasvavad,» selgitas Heinla.
Poolstruktureeritud intervjuude vormis läbiviidud uuring hõlmas erinevatelt elualadelt, erinevas vanuses, laste arvu ja haridustasemega kannatanuid. Uuringust selgus, et Eestis koduvägivalla ohvrite toetamiseks mõeldud süsteemides on sage taasohvristamine ehk kannatanu ebaadekvaatne kohtlemine, mis põhjustab täiendavaid kannatusi.
Valdav enamik uuringus osalenuid oli kogenud, kuidas ametiasutus pisendas toime pandud vägivalda või seadis ohvri ütlusi kahtluse alla. Tihti oli põhjuseks, et vägivallatseja tundus meeldiv ja jättis hea esmamulje. Taasohvristamist kogeti nii sotsiaalvaldkonna asutustes, lepitusmenetluses, politseis kui kohtutes.
Vähemalt kolmveerand vastanutest olid kogenud seda, et vägivallatseja eraldas ohvri lähedastest ja sõpradest, et vältida abi otsimist. Sama paljud tõid esile pikki ja kurnavaid menetlusi ametiasustustes. Umbes kaks kolmandikku kogesid, et ametnikud sundisid ohvrit vägivallatsejaga taaskohtuma, hoolimata ohvri vastuväidetest.
Mõned uuringu käigus tehtud intervjuudest pärit tsitaadid:
«Perelepitaja mõnitas mind mehe juuresolekul seansi jooksul. Kohtunik alandas mind kohtusaalis, kui esitas küsimusi selle kohta, et vastavalt minu haridusele ei ole ma võimeline kohtule ise vastama ja vajan seepärast esindajat.»
«Olukord muutus kergemaks alles siis, kui vägivallatsejal tekkis uus perekond ja siis tekkis hoopis uus «naljakas» olukord, kus mulle hakkasid helistama abi saamiseks tema uued lähedased.»
«Kui lähenemiskeelu rikkumisega pidevalt politseisse helistasin, siis mind mõnitati ning peeti sama hulluks kui mu vägivaldset laste isa.»
«Politsei oli alati kahtlev minu sõnades, lastekaitse toonitas alatasa isa õigusi ja seda, mida lapse isa minu kohta rääkis. Räägiti sellest, et kuna mina olen kodune ja mees teenib, siis tal ongi rohkem õigusi.»
Töö autori sõnul joonistus uuringust välja, et olulise puudusena on koduvägivalla ohvrite tugiteenused killustatud. «Äärmusliku näitena pidi üks intervjueeritu vajalike teenuste saamiseks pöörduma 13 erineva asutuse poole eraldi. Teenuste parema korraldamisega saaks säästa ka ametnike aega ja riigi raha,» ütles Heinla.
Pärnu Kolledžis tehtud uuringus anti riigiasutustele ka mitu konkreetset soovitust. Ohvri sundimine oma lugu ametnikele aina uuesti rääkima toob kaasa reaalseid uusi kahjustusi ning on sisuliselt uus vägivald.
Lahenduseks oleks salvestada esimene vestlus ning kasutada seda muuhulgas ka kohtus. Samuti tuleks ohvrile määrata üks ja püsiv tugiisik, koolitada vastavaid ametnikke perevägivalla olemuse kohta ning teha riigi rahastatav õigusabi kättesaadavaks ka perevägivalla ohvritele.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)