Ain Mäeots: minu töö ja kutsumus on kõige parem sõltuvus üldse!

Ain Mäeots Foto: Tairo Lutter

Suvises raadioajakirjas «See ei ole saladus» käis saatejuht Henri Laumetsal raadios Elmar külas näitleja ja lavastaja, tele- ja filmimaailma suurtegija Ain Mäeots. «Alati, kui neid tiitleid kuulen, mõtlen, et olen ju lihtsalt üks Võru poiss, kellele meeldib teatrit ja filmi teha,» ütles ta saate alguses lihtsalt. Loe edasi ja saa teada, miks on üks nooruspõlve Gruusia reis Ainil nii meeles, nagu oleks see toimunud alles eile. Ja veel paljastab ta enda elu piinlikuima hetke lavaka-aegadest.

Ain Mäeotsa edu üks saladusi on kindlasti see, et ta teeb oma lavastusi, filme ja teleasju nii, et see pakub adrenaliini. «Seda tööd ei tohi võtta nagu tööd. Minu töö, minu kutsumus on kõige parem sõltuvus üldse,» teab ta. 

Koht, kus inimene üles kasvab, jääb teda elu lõpuni mõjutama ja ühe uurimuse kohaselt tasub liimist lahti olles minna kohta, kus oled sündinud. Mäeotsa jaoks on selline paik vanematekodu Võrus, kus leiab teistmoodi laadimist. Nagu ta ise ütleb: «Ma ei häbene, vaid väga hindan seda.» Kõige suuremaks luksuseks nimetab mees vabadust võtta aega lugeda, vedeleda tundide ja päevade kaupa diivanil. Inimesed, kes saavad seda endale lubada, on tema arvates tõeliselt rikkad. 

Väga noores eas osales Ain Mäeots Võru Matkaklubi ridades süstamatkadel Karjalas ja Koola poolsaarel, suusamatkadel Koola poolsaarel ja Uuralites ning tegeles otsapidi alpinismiga. 1988. aastal veetis toona 16-aastane noormees mitu kuud Kaukaasia alpilaagris ega saa siiani aru, kuidas vanemad teda sinna üldse lubasid. Enne reisi informeeris isa, kuidas Gruusias asjad käivad ehk kui sulle midagi pakutakase, siis tuleb see kindlasti vastu võtta ja mitte kunagi keelduda, sest muidu sa «ei austa». Rongireis viis noore Aini läbi Moskva Kutaisi, mille raudteejaama saabus ta hommikul kell 7. Kesklinna liikumiseks oli vaja leida transport ning talle jäi silma nii-öelda eratakso, üks vana Moskvitš. Masinal oli ees ainult esiklaas, roolis istus anekdoodi väärne grusiin, hiigelsuurte mustade vuntside ja silmadega, mis hõõgusid nagu söed. Edasist meenutab Ain Mäeots uskumatu seiklusena: «Kui kohalik kuulis, et tulen Eestist, olin tehtud mees. Maandusin kõigi oma kottidega taksosse. Grusiin ütles, et raha ta sõidu eest ei taha, vaid pakub mulle tõelise Gruusia tervituse. Selle peale võttis kindlalaekast Stalini teosteks maskeeritud plasku, keeras «raamatul» korgi maha ja valas teeklaasi hägusat vedelikku. Tegu oli kohaliku viinamarjapuskari tšatšaga. Isa õpetus meeles, ei hakanud ma vastu vaidlema ja virutasin klaasitäie hinge alla, mille peale läks pilt korraks eest ära. Juht pani  samasuguse klõmaka ja 15-kilomeetrise sõidu jooksul kesklinna jõudsin kahetseda, et ette kõrvalistmele ei maandunud. Grusiini nägu oli pidevalt minu poole tahaistmele suunatud ja auto vingerdas teel. Kergendust ei toonud ega sõitu lõpetanud ka miilitsapunkt, neilegi kui parimatele sõpradele valati surakas, tehti suitsu ja sõit läks edasi. Siis ma sain aru, et elu Gruusias on hoopis teistel alustel.»

Ain Mäeots Foto: Raadio Elmar

Põnevaid juhtumisi on Ain Mäeotsa elus teisigi. Nii meenutab ta lavakast kolmanda kursuse aega Tallinnas, mil paaripäevast töötuba tuli tegema üks Taani kloun. Grupis oli 30-40 inimest ja peamiselt õpetati, kuidas teha füüsilist nalja ja muuta tegelane koomiliseks. Esimese päeva lõpuks said kõik kursusel osalejad ülesande järgmiseks päevaks midagi oma välimuses võimendada. Hommik tuli huvitav - kes oli endale teinud hiiglasliku nina, kõrvad või leidnud tohutu suured jalanõud. Järgnevat meenutab Mäeots kui kõige piinlikumat hetke oma elus üldse, mille peale ta endiselt näost punaseks läheb: «Nalja oli palju, kõik nätserdasid üksteist, mina kaasaarvatud. Seal oli üks tütarlaps ja ma ei tea, mis mulle pähe lõi ja ma ei hakka ütlema, mis kehaosadega tegemist oli, aga ma katsusin... ja samal hetkel sain aru, et need on päris. Minu jaoks oli see täielik häving ja rohkem mind selle kursusel ei nähtud.» 

Nalja meeldib Mäeotsale enda üle teha küll ja talle meeldib, kui tema üle nalja tehakse. Nalja olemus ongi tema arvates peidetud sihtmärgi teatavasse solvamisse. Poliitiline korrektsus võiks nalja tegemisel kõrvale jääda, sest kui nähtus, inimene või asi on elujõuline, siis ei tee üks hea nali talle midagi. Veel enam, mees arvab, et kõikide religioonide üle võib ja peab nalja tegema. Naljal ei ole tabuteemasid, vaid on mõeldud selleks, et saada mingitest aspektidest seoses traagikaga üle. Ka sõja üle tehakse nalja, see on nagu päästeventiil.

Ühest oma filmirollist on Ain Mäeotsal meenutada ka väga terav elamus. Nimelt 7-8 aastat tagasi juhtus sõjafilmi «1944» võttel sündmus, mida ei saanud ette näha ja mees rõhutab lugu jutustades, et tegemist ei olnud kindlasti kellegi tegemata tööga. Mäeotsa rolliks oli Nõukogude polgu komandör ning filmiti stseeni, kus tungiti Saaremaale. Tehniliselt oli tegemist pika kaadriga, kus kaamera asus mitusada meetrit eemal. Pildis olid kaks T-34 tanki, komandör jooksis ühe masina kõrval ja salk sõdureid tankide taga. Paigas, kus algas kiviaed, tegi tee väikese käänaku ja tank ei manööverda nagu tavaline sõiduk. «Vaist ütles vahetult enne kurvi, et jää maha! See tank oleks mind pooleks lõiganud, sest rammis pöörates aia sisse nii sügavale, et kivipuru lendas. Minu saatus oli ühe sekundi küsimus, seest käis nagu külm käsi läbi,» tänab muidu skeptiline mees oma kaitseinglit.

Suvest soovitab Ain Mäeotsa viimast võtta kolmel moel: Puhata selle kõige paremas mõttes ehk tarbida õhku, päikest ja vett niipalju kui võimalik. Lugeda palaval päeval põõsa vilus head ja just endale meeldivat raamatut, sest see teeb vaimu ja mõtte erksaks. Vaadata soovitab ta suviseid etendusi, sest kogemustega teatrimehe sisetunne ütleb, et häid lavastusi on sel hooajal rohkem kui keskpäraseid.

Kuula kogu saadet järele SIIT: