Heidi Hanso seisab oma hirmudega silmitsi: tahan iga päev kogeda midagi uut

Heidi Hanso Foto: Kanal 2

Heidi Hanso on Saaremaal asuva Pajuvärava talu perenaine. Tal on huvitav moto. Kui ta midagi kardab, siis ta seisab oma hirmuga julgelt silmitsi ja teeb seda kasvõi iga päev. Ta usub, et teispool hirmu on nirvaana ja ta on seda tänu oma julgetele katsumustele isegi kogenud. Väikeseks vihjeks - kaljuhüpped ja püütonid on hulljulgele pereemale lausa meeldima hakanud. Inspireerivat intervjuud viis läbi Karl Gustav Adamsoo. 

Heidi Hanso on ametilt saatejuht ning toimetaja. Ta on telemaastikul tegutsenud ligikaudu kakskümmend aastat. Elutee viis teda aga ühel hetkel koos perega idüllilisele Saaremaale hoopis maiseid asju ajama. «Saatejuhtimise ning toimetamisega on seotud ka minu teine suur kirg - see on pöörane talupidamine. Talvel teen linnas teletööd ning suvel näitan inimestele loomi ja tutvustan taluelu. Tänaseks on mul üle saja looma,» sõnas Hanso.

«Minu suur kirg on seada sõnu ning mõelda välja tekste. Telemaastikul tegutsedes, mulle meeldib välja mõelda küsimusi, mida intervjueeritavatelt küsida. Ühel hetkel kutsusime ellu saate «Meie pere ja muud loomad». Juhtus see seitse aastat tagasi ja lugu rääkis sellest, mil moel ma oma kahe lapsega kolisin pikalt tühjana seisnud majja,» sõnas Hanso.

Tühjast kõledast majast sai Hanso perele kodu ning televaatajatele sai nende kaunilt isiklik lugu armsaks ning lähedaseks. «Olin selles saates nii peaosaline kui ka toimetaja. Ühel hetkel avastasin, et kaamera ees olemine on mulle väga nauditav. Sealt loogilise jätkuna olen saatejuht olnud näiteks loomasaates «Lemmikute lemmik» ja keskkonnasaates «Jälg». Ma naudin igasuguseid ägedaid seiklusrohkeid võtteid. Olen teinud saateid nii maal kui merel, nii maa all kui maa peal. Igasugused seiklused, ronimised ja osaluseksperimendid on täiesti minu teema,» täpsustas ta.

«Elus tuleb väga tihti ette naljakaid lugusid ning pööraseid juhtumisi. Ja siinkohal saab ka tõdeda, et telemaastik ongi selline - mitte midagi ei kordu. Kõik võtted ja inimesed on nii erinevad. Rutiini siin ei ole ja ma ei kujuta ette mitte ühtegi teist eriala, kus nii ohtralt erinevaid pööraseid olukordi ette tuleb. Enamik situatsioone muidugi televaatajateni ei jõuagi - kui mul on saatelõik viis minutit, siis kaamera taha jääb musta materjali pea kaks tundi. Minu ülesanne on sealt välja võtta essents ja teha vaataja jaoks söödav ülevaade,» muigas noor naine.

Hanso lisas, et kuigi ta peab end hulljulgeks, ei tähenda see seda, et ta poleks elus hirmuga silmitsi seisnud. «Minu suurimad hirmud on kõrgus ja maod. Kuid...tänaseks on mul maod juba endal kodus! Loomasaate võttel pandi mu peale ronima neliteist kuningpüütonit, see kogemus oli fantastiline. Mul on moto: tee midagi, mida sa kardad, kasvõi iga päev. Või vähemalt, tee midagi uut iga päev! Selle järgi ma päriselt ka elan. Kui elasin Küprosel, siis oma kõrguse kartusele silma vaadates, asusin tegelema kaljuhüpetega. Rekordiks kujunes see, et hüppasin vette 21 meetri kõrguselt. Õppetunnid olid küll valusad, kuid lõpuks sulgesin silmad ja läksin,» sõnas ta uhkelt.

«Kusagilt lugesin lauset, et teispool hirmu on nirvaana. See on mingi väga hea koht. See vastab tõele, sest olen ise seda praktiseerinud. Kes kardab näiteks madusid, võib mulle külla tulla Pajuvärava tallu. Mul on seal kaks madu. Üks on küll hetkel vabajooksus - ta sai veebruaris terraariumist välja ja lahkus. Mul pole siiani õrna aimu, kus ta on! Kuna aga mulle maod väga meeldivad, siis ma võtsin kohe teise,» rääkis Hanso. 

Hanso lisas, et paljud inimesed kardavad madusid, kuid nad ei tea, et maod kardavad inimesi veel enam. Eriti püütonid. «Maaelu on mulle õpetanud seda, et kui sa looma mõistad, siis teda pole põhjust karta - seda nimetatakse vastastikuseks austuseks. Madu, kes minu kodus kaduma läks, on samuti püüton. Kui näiteks kuningpüüton oma terraariumist välja saab, siis ta läheb pimedasse väiksesse kohta. Ta asub surma ootama. Kuna ta võib ka aasta aega rahulikult söömata olla, siis on mul lootust, et ta veel kusagil siin ja tuleb ühel hetkel välja. Mu sõbranna boamadu oli kadunud üle nelja aasta ja ta tuli elusalt välja,» selgitas ta.

«Loomad ja talu...kuid ka Saaremaa ise on väga inspireeriv paik. Seal on palju teha. Niikaua, kui need loomad ja koht mind ennast inspireerivad, jagan seda meeleldi ka teiste inimestega. Teen ekskursioone, tutvustan taluelu ja meie juures saab ka külalistemajas ööbida. Kõige täpsemat infot leiab minu tegemiste kohta sotsiaalmeediast,» märkis Pajuvärava talu perenaine.

Hanso leiab, et teletöö ja maagiline taluelu on tema elus elus huvitava kombinatsiooni loonud. «Tele- ja taluelu kokku on viinud mind kurssi keskkonna teemadega. Just keskkonnahoid ja taaskasutus on mulle hingelähedased. See on täiesti asendamatu eluolu - ressurssi lõpuni kasutus on maaelus täiesti elementaarne. Aastaid tagasi liitusin «Teeme ära» tiimiga. Aitasin neil korraldada sündmusi, tegin reklaami ja hoolitsesin kommunikatsiooni eest. Ilmselt sealt sai kogu see asi mulle nii loomulikuks,» rääkis ta.

«Teen oma igapäevaseid tegemisi väga suure rõõmu ja tänuga. On vahva, et saan selliseid pööraseid asju ette võtta. Mida küpsemaks ma inimesena saan, seda enam keskendun iseenda teadlikkusele - see tekitab minus tänutunnet. Suve lõpus tähistan 38. sünnipäeva ja see on juba täitsa arvestatav vanus. Iga aastaga tuleb juurde sügavust ja lähen enda sees peennüansside sisse. Olen tänulik, et mul on nii lahedad lapsed ja et mul on võimalus elada nii mitmekülgset elu,» rääkis Heidi Hanso raadio Elmar saates «See ei ole saladus». 

Kuula Heidi seiklustest lähemalt SIIN.