Esimesed päikselised päevad on juba seljataga ning populaarsust on kogumas igakevadine teema - päikesekaitse. Tihti arvatakse, et päikesekreemi tuleb kasutada ainult soojal maal reisides või rannas päevitades, kuid tegelikult peaks päikesekreemi kasutama igapäevaselt. Ka LILU on sel kevadel päikesekaitse teema ette võtnud ja Eleonore Susi pani kirja kõige olulisema, mida teadma pead.
Miks on UV kiirgus ohtlik?
Päike ümbritseb meid igal sammul. Päikeselt tulev kiirgus jaguneb erinevateks osadeks. Inimsilmale nähtav valgus on sellest kõigest väga väike osa ning ohutu. Suur osa kiirgusest on meile nähtamatu ja seetõttu ka ohtlik, kuna kokkupuudet nähtamatu kiirgusega on raske kontrollida. Päikese puhul räägitakse väga palju UV ehk ultraviolet kiirgusest. Nimi ultraviolet tähendab «pärast violetset» ehk UV kiirgus algab sealt, kus lõpeb violetse valguse ja ühtlasi ka nähtava valguse piir.
Päikeselt tulev kiirgus jaguneb erinevateks lainepikkusteks. Nähtav valgus jääb vahemikku 380-760 nanomeetrit. UV kiirguse lainepikkus on lühem, 10-380 nm. Lühemad lainepikkused on kõrgema energiaga ja võivad seetõttu kokkupuutel nahaga tekitada rohkem kahju kui pikemad lainepikkused nagu nähtav valgus. Üldjuhul kehtib reegel, mida lühem lainepikkus, seda rohkem energiat ja seda sügavamale suudab kiirgus tungida. Inimese puhul piirdub see siiski naha süvakihtidega. Rääkides UV-kiirgusest ja päikesekaitse vahenditest mõeldakse ainult UV-A ja UV-B kiirgust, mis jääb vahemikku 280-380 nm. Lühemad lainepikkused jäävad üldiselt kinni meie atmosfääri ülemistesse kihtidesse ega jõua maale, seetõttu ei kujuta nad ka ohtu tavainimesele.
UV-A kiirgus on väga lähedal nähtavale valgusele, mistõttu ei ole ta ka nahale niivõrd ohtlik kui UV-B. UV-A kiirgus kahjustab kollageeni ja mitmete teiste valkude moodustumist nahas, mis on üks peamisi vananemise põhjuseid. Pikaajaline liigne UV-A kiirgus võib tekitada ka pigmendilaike ja üleüldiselt nahka kuivatada.