Sansibar – maine paradiis vaesuse keskel

Sansibaril on kõige helesinisem vesi ning valgeim liiv, mida olen kunagi näinud. Kuid ka äärmine vaesus - jõukad on need, kel kodus elekter. Pilt on illustreeriv - see on tehtud Sansibaril, kuid ei kujuta loo peategelast. Foto: Shutterstock

«Ei, kana!» karjatab meie taksojuht, kui ta maanteel väikesele valgele kanakesele otsa sõidab. Auto alt kostab kolks. Oleme äsja jõudnud Sansibarile ja taksojuht viib meid hotelli.

«Kana jäi ellu, ta jooksis minema,» kinnitab abikaasa rahustavalt. Olen ise liiga hirmunud, et vaadata, mis kanast alles jäi. Kahtlen sügavalt, kas lind oli võimeline ära jooksma. Esimesed mõtted Sansibarist on seega järgmised: siin on tohutult palav, inimesed on sõbralikud ja ma tean, et üks pere sööb õhtuks kanapraadi.

Meie algne plaan oli reisida Taisse, kus oleme ka varem käinud. Hotellid olid broneeritud, lennupiletid ostetud, kuid viimasel hetkel selgus, et koroona laia leviku tõttu sulgeb Tai end turistidele. Kuna enam ei olnud aega erinevaid sihtkohti põhjalikult kaaluda, valisime üsna huupi uueks sihtkohaks Sansibari.