/nginx/o/2022/04/07/14468959t1h1251.jpg)
Valu maha vaikida on väga vale. Rääkimine aitab. Liigutavalt siiralt jagavad isiklikke lugusid Eidi Elisabeth Aidla ja Helen Külaots, mõlema elus kaks valusat kaotust. Kuidas leppida, kuidas jõudu leida, kuidas edasi minna ja mis ometi aitaks?
Stuudios on kaks säravat ja naeratavat naist – isikliku arengu ja kogemusnõustaja Eidi Elisabeth Aidla ja kommunikatsiooniekspert Helen Külaots, kuid räägime asjadest, mis panevad pisarad voolama. Kuidas tulla toime kõige valusama saatuselöögiga? Kuidas leppida, kui ema ja isa peavad matma oma silmatera või katkeb rasedus ja pisike lahkub veel enne kui üldse sündida jõuab? See on väga ränk trauma, millest peab tingimata rääkima. Valu endasse mattes jääb see kummitama igaveseks ega lahenegi.
/nginx/o/2022/04/07/14468715t1h00cc.jpg)
Eidi Elisabeth Aidla elus on ränk saatuselöök – ta mattis kaks last väga noores eas.
«Noore naisena sünnitasin kaksikud pojad. Üks neist elas kolm päeva, teine kuus päeva,» meenutab naine. «Kogemus oli ütlemata keeruline. Tollal polnud emotsionaalset tuge kuskilt saada. Eks see tervenemise tee oli pikk protsess. Kui ma oma lapsed matsin, siis tundsin suurt vajadust endast maailmale märku anda ja teisi sarnase looga naisi toetada.» Täna on Eidil kolm täisealist tütart ja kaks lapselast, ta tegutseb kogemusnõustajana aidates teisi, kes sarnase saatuselöögi peavad üle elama.
Leina etapid:
Leinanõustaja sõnul ei käi see järjekorras, on normaalne ka pendeldada erinevate faaside vahel. «Mida sügavamale me ennast usaldades julgeme minna, seda paremini me saame välja,» soovitab Eidi Elisabeth Aidla. «Me peame lubama endal ka all olla. Lein tuleb ära leinata, ilma selleta tervenemist ei tule!» Kõiki tundeid tunda on normaalne, ennast süüdistamata.
/nginx/o/2022/04/07/14469028t1h6654.jpg)
Helen on samuti kaotanud kaks last, aga juba enne sünnitust. «Mina seisin silmitsi raseduste katkemistega,» meenutab ta. «Järjestus oligi selline, et kõige esimene rasedus katkes. Teine oli sünnitus. Kolmas katkes ja neljas sünnitus. Aga see jättis hinge ikkagi väga sügavad jäljed. Viimane sünnitus oli väga-väga raske ja rasedus samuti – kogu aeg olid verejooksud.» Helen tunnistab, et rasedustest on talle jäänud tugev hirmutunne kehasse, tohutu hirm lõhkuda ära midagi nii habrast nagu lapseootus.
Esimest raseduse katkemise episoodi mäletab naine sama detailselt nagu oleks see olnud eile. «Ilus suvepäev oli. Olime abikaasaga kodus, rõõmustasime ja lollitasime seal,» kirjeldab Helen. «Siis pidin tualetti minema ja nägin verd! See hetk oli nii traagiline! See jäi mulle sisse.» Naine tunnistab, et abstraktne hirmutunne ja vajadus paberit kontrollida valdab teda tihti siiamaani. Kehasse on see tunne talletunud.
Kristina on samuti elanud läbi lapse kaotuse. «See juhtus minu esimese raseduse neljandal kuul, juba jõudsin sõpradega tähistada, et hästi, aga...» Naist ei kaitsnud ka tema optimism ega usk, et mitte miski ei saa juhtuda. «Mäletan ultrahelis, kuidas korraga halvav hirm tuli kehasse. Doktor vaatab ja vaatab ultrahelis ja ütleb: «Südamelööke ma ei leia, ma kutsun teise doktori.» Ja siis nad kahekesi vaatasid ja teatasid, et ta on surnud.»
:format(webp)/nginx/o/2022/04/07/14468716t1h8e60.jpg)
Helen Külaots räägib väga siiralt, et need kaks raseduse katkemist lõid ta sedavõrd jalust maha, et ise sellega päris toime ei tulnudki. «Sattusin Tallinna psühholoogilisse kriisiabisse ja olen selle eest väga tänulik,» meenutab ta. «Soovitan kõikidele kuulajatele! Sattusin toreda nõustaja juurde, kes aitas mul need teemad lahti mõtestada. Miks üldse saada lapsi? Mida see kaotus tähendab? Mis mulle kõige rohkem haiget tegi? Väga sügav mõtestamine aitas ikkagi jalad alla saada.»
Eidi tunnistab, et leinas kaua. «Leina puhul öeldakse, et üks aastaring tuleb läbi käia.» Naine arvestab siiamaani, kui vanad ta pojad oleksid, ja ka järgmised tütred on väga teadlikud, et enne neid olid veel kaks poissi. «Need aastad, kui mul üldse last ei olnud, oli väga keeruline! Nähes tänaval lapsi, tuli nii suur igatsus, et oleks tahtnud siit planeedilt ära kaduda.» Eidi julgustab kõiki oma tundeid tundma, mis kaotusevalus ja leinas esile kerkivad. Olles ise leinanõustaja, teab ta nüüd, et see on kõik normaalsus. Ka viha emotsiooni ei tule alla suruda, see on osa leinaprotsessi läbimise teekonnast.
Helen tunnistab, et valus kogemus isegi lähendas teda abikaasaga. Kuigi mõlemad naised tunnistavad, et partneri süüdistamine on kerge tekkima. Eidi rõhutab, et leinas ei tohi mingil juhul ära unustada ka isa – tema jaoks on lein sama ränk ning tuge ja tegelemist vajab ka tema trauma.
/nginx/o/2022/04/07/14468713t1hda72.jpg)
Ühe lapse kaotuse trauma järel ei tasu maha matta lootust ja soovi lapsi saada. Niipea kui füüsiline ja vaimne tervis seda võimaldab, tasub see teekond ette võtta. Mis sellest, et on hirm – ka see on normaalne. «Sa ei suuda seda uskuda,» ütleb Eidi Aidla, kirjeldades tundeid, mis teda viimaks emaks saades valdasid. «Sa ei usu, et see on tõene, et mul on ka laps! Kogu vanema tütre beebiea ma aina käisin ja kuulasin, kas ta ikka hingab...» Emasüdamesse tõusvad hirmud on samuti loomulikud, kui oled raske trauma läbi teinud, pole vaja end hurjutada, vaid rahulikult välja hingata.
Uuesti lapseootele jääda takistab küllalt sageli hirm, et sama asi juhtub taas. Püütakse end valust säästa. Kuid tõenäosus, et seda ei juhtu, on statistiliselt vähemalt kolm korda suurem, kui see, et see taas juhtuks.
Kui sureb laps, on kõige painavam teadmatus – väga sageli me ei saagi ühtegi põhjust, mis selgitaks, miks see väike hingeke meie juurest ära läks. Eidi Aidla tunnistab, et ta ei saanudki teada, miks tema kaks pisipoega surid. «Neile tehti ka lahkamine, aga see ei andnud ühtegi adekvaatset põhjust. Ja väga väga palju aastaid mind ikka väga painas see.» Eidi on täna teisi leinas toetades isegi mõelnud, kas kaotusega oleks kergem leppida, kui põhjus oleks teada. «Olen mõelnud, et kas leppimine tuleks läbi diagnoosi? Aga täna ma võin öelda, et ei – see ei tule läbi diagnoosi.» Leppimine tuleb läbi enesearengu teekonna.
Ka Helen ega Kristina ei saanud põhjust teada. Varases faasis katkeb ligi neljandik rasedusi ja seda loetaks looduslikuks valikuks. Ja ehkki iga konkreetse inimese jaoks on see sügav isiklik traagika, võib «looduslik valik» olla isegi piisav vastus.
Helen toob aga välja üllatava asja, mida leina sügavas valus ehk isegi ei usuks: «Ma ühel hetkel jõudsin taipamiseni, et need kogemused andsid mulle tegelikult kindlasti ka head. Tegid mind kuidagi paremaks inimeseks, tõmbasid mu ego alla. Olen rohkem voolavamalt siin elus ja vastuvõtlikum kõigile kogemustele. Saan aru, et mul võivad olla plaanid, aga asjad ei lähe alati nii, nagu ma ootan.»
«Ühel hetkel hakkasin aru saama, kui suur kingitus see mulle tegelikult oli,» tunnistab ka Eidi. «Antakse neile, kes jõuavad kanda. Mina olen väga tänulik selle kogemuse eest. Võin selle kohta isegi öelda, et ilus – see andis mulle tõuke otsida elu ja surma piire ja saada asjadest aru.»
Leina põhjas on lootusekübet raske leida, aga selle protsessi teadlikult ja toetajatega koos läbikäimine teeb inimese teadlikuks oma jõust. «See teeb sind tugevaks ja väärtushinnangud loksuvad paika. Mis iganes kaotus su elus on – leinast läbi käinul on lihtsam seda mõtestada ja edasi minna.»
Otsi abi. Võta toetus vastu. Räägi. Anna endale aega. Tuge pakub lehekülg Vaikuse Lapsed
/nginx/o/2022/04/07/14468961t1h7db0.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)