:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
Mida saavad naised teha, et aidata Ukrainat sõjas? «Lennukeid me ehitada ei oska, aga saame teha varjevõrke – neid on lahinguväljal meeletult vaja,» ütleb Jaana Ratas. «Need võrgud kaitsevad kõike, mida on vaja kurja silma eest varjata. Praegu on prioriteet Ukrainat aidata,» lisab Anu Lensment. «See võtab traagikat maha, kui saad midagi teha. Niisama käed rüpes istuda on palju raskem,» teab Ülle Saatmäe. Ühiselt loodi algatus «Aitan kaista».
NAISED ASUSID UKRAINAT KAITSMA ⟩ «Punusid koos võrku, laulsid ja pisarad jooksid»
Moelooja ja kostüümikunstnik Anu Lensment ja tekstiiliajaloolane Jaana Ratas tulid mõttele hakata valmistama varjevõrke lätlaste eeskujul.
«Kuna mul on Lätis tuttavaid, siis nägin, mida inimesed seal teevad – valmistasid aktiivselt varjevõrke,» räägib Jaana, kuidas projekt alguse sai. «Hakkasime ise otsima, kuidas neid teha, sest tahtmine aidata oli suur. Esmalt uurisime muidugi, kas vajadus on olemas. Selgus, et varjevõrke tõesti on vaja! Järelikult on vaja neid teha.»
Tekstiiliprofessionaali põhjalikkusega süvenes Jaana Ratas tehnoloogiasse – esmalt tudeeris populaarteaduslikku kirjandust, siis jõudis juba teadusartiklite ja uuringuteni. «Kamovõrgu kaitse toimib päriselt, idee pärineb loomadelt. Kamovõrk ei pea nagu tekk midagi katma, vaid tema mõte on lõhkuda objekti visuaalselt suuri, siledaid ja ühevärvilisi pindu, see eksitab silma. See muudab objekti värvi ja kuju, hajutab piirjooni, autost saab põõsas. Õhust pole see, mida varjata soovitakse, enam leitav.»
Kaitse, mis tõesti toimib
Juba teise maailmasõja ajal tegid naised samamoodi käsitsi varjevõrke, nii et millegi uue leiutamisega tegu pole. «Meil on ka nõustajad, tänaseks on meil juba esimene arusaam sellest, mis toimib, ja püüame seda teadmist arendada,» teatab tekstiiliajaloolane asjatundlikult. «Kaitsevõrk peab hästi peen sigrimigri olema. Kontrolliks tuleb võrk viia õue, muru peale, kas peitev efekt ikka töötab.»
Moehing Anu Lensment haakus ettevõtmisega oma värske sõbra Jaana Ratase tõukel. «Panime algatuse hästi kiiresti käima, sest saime aru – reaalne vajadus on nii suur. Enne alustasime, siis hakkasime uurima, kust saada materjale. Tahtsime kindlasti, et protsess oleks taaskasutuslik ja loodussäästlik. Teeme koostööd kaitseliiduga, materjalide osas oleme saanud abi Uuskasutuskeskust. Inimesed toovad kasutatud rõivaid meile võrgumaterjaliks. Lõime Facebooki grupi «Aitan kaitsta – teeme koos varjevõrke!», kus on täna juba üle 1200 liikme!» Erinevalt paljudest gruppidest, kus saab niisama vaatlemas käia, on selles grupis reaalsed tegutsejad, kellest paljud on aktiivselt käed külge löönud.
«Meie nüüd püüame seda kodanikualgatust hallata ja sõnumit jagada. Teeme koostööd Slava Ukraini MTÜga, kes saadab Ukrainasse kiirabibusse, nii teame kindlalt, et meie varjevõrgud viiakse otse sõjakoldesse,» on Lensment täpselt kursis, et väärt algatusest ka kasu tõuseb.
/nginx/o/2022/04/05/14464739t1h3495.jpg)
Eks ta ole paraku tõsi, et Ukraina traagikat kasutatakse ära ka isikliku kasu teenimise eesmärgil. Ning ka massiivse heategevusorganisatsiooni puhul ei ole see nii läbipaistev, kuhu iga abistav liigutus või annetatud rahasumma konkreetselt jõuab. «Minu suurim hirm on alati olnud see, et minu saadetud abi jääb kusagile ametisse või piirile toppama, hajub süsteemi,» on Lensment otsekohene. «Olen uhke, et meil on õnnestunud saavutada see, et meie teeme võrgu ja lühikese ajaga on see juba lahinguväljal!»
/nginx/o/2022/04/05/14464730t1h63c0.jpg)
Anu Lensment on kõik oma moekunstniku teadmised ülla ettevõtmise vankri ette rakendanud. «Tean tehnoloogiaid, millist kangast kuidas lõigata ja muud, aga see ei ole mingi raketiteadus! Rõõmu teeb, et suur hulk moeinimesi on kaasa tulnud. Näiteks Lilli Jahilo on käinud punumas ja Liisi Eesmaa annetanud kangaid, paljud-paljud teisedki on aidanud! Linnateater ja Estonia toetasid raamidega. Meil on juba välja kujunenud põhikohad, mis toimivad ja kuhu saab igaüks appi tulla – ruumid on punujaid täis. Töö käib!»
Tahet aidata rohkem kui raha
Ettevõtmise algatajad teavad, et inimeste tahe aidata on suurem kui rahalised võimalused. Praegu, mil sõda on kestnud juba ligi poolteist kuud ja lahendust ei paista, on paljudel juba raha otsas. «Inimesed ei jõua enam raha saata, paljudel on ju tööotsad kokku kuivanud. Nii ongi hea leida teisi võimalusi – panustada oma tegevusega.» Lisaks saab anda materjali võrkude valmistamiseks, kaltsu või kalavõrke. Tulla koordinaatoriks, aidata algatuse kohta teavet levitada ja vajalikku kvaliteeti hoida.
«Varjevõrk on militaarkasutusse mõeldud abivahend, millel on konkreetsed reeglid. See pole niisama näputöö ja nali, vaid teadlikkust nõudev ettevõtmine,» rõhutab Lensment.
Praegu aga on Ukraina sõjatandril vajadus varjevõrkude järele sedavõrd põletav, et kõik valminu saadetakse otsekohe sinna. Kuulduste kohaselt on kogu Ukraina kaltsust ja kalavõrkudest tühi, sealsed naised punuvad juba ise võrke.
Anu Lensment kutsub üles kõiki, kel seisab kalavõrke, neid nüüd õige taaskasutuse heaks annetama. «Oleme jõudnud punkti, kus hakkame materjalist tühjaks jooksma. Kutsun üles – kellel on materjali pakkuda, kusagil võrgukuurides, palun tooge see meile! Kalavõrk on loodusele ohtlik jääde, mille saab just nüüd hästi ja õige eesmärgi nimel tööle panna.»
«Töö algabki sellest, kust materjale saada,» lisab Jaana Ratas. «Paljud inimesed tõid oma majapidamistest ja varudest, aga need hakkavad otsa lõppema. Tänaseks on tekkinud palju seltskondi, kus panustatakse. Tean mitut sünnipäevapidu, mis sisustatigi sellega, et tehti ühiselt võrku. Ühine tegevus, millest sünnib midagi kasulikku ja vajalikku!»
Mis asi on varjevõrk?
See on kaitsevärvi võrk, mis pannakse ükskõik mis tehnika peale, mida on vaja varjata. Võrk hajutab objekti keskkonnas ära selliselt, et lennukid ja droonid ei suuda seda märgata. Kaitstakse nii sõjalisi objekte, väeüksusi kui ka kultuurimälestisi. Uskumatult vajalik kaitsevahend sõjaväljal.
/nginx/o/2022/04/05/14464729t1h8581.jpg)
Võrgu valmistajad Pikal tänaval
«Aitan kaitsta» on kodanikualgatus, mille tegevus on suunatud Ukraina kaitsjate aitamisele ning mis on tänaseks kasvanud üheks suurimaks omalaadseks aktsiooniks Eestis. Võrke valmistatakse kõikides Eesti nurkades, suurtes linnades ja väikestes külades. Hiljuti toimus suur varjevõrkude ühisvalmistamine Tallinnas Pikal tänaval.
«Mõte ühiselt teha sai alguse sellest, et kaks käsitööpoodi tuli kampa, need mõlemad asuvad Pikal tänaval,» meenutab Jaana Ratas. «Siis saatsime sõna laiali – käisime Dzingeli hotellis ukrainlastega suhtlemas, pöördusime Ukraina Kultuurikeskusesse. Inimesi tuli igalt poolt. Ukraina naised tulid võrgu ümber kokku, töötasid, laulsid. Pisarad jooksid. See oli hästi emotsionaalne üritus!» Kaasa lõi ka palju lapsi, ka päris pisikesi. Põgenikel pole neid kusagile ega kellegi hoolde jätta ning päris tillukeste põnnide siiras kaitsetahe võttis nii mõnelgi möödujal silmad märjaks. «Lennukeid me ehitada ei oska, aga teeme siis midagi jõukohast. Saame teha varjevõrke – neid on lahinguväljal meeletult vaja!»
«See võtab traagikat maha, kui saad midagi teha. Niisama käed rüpes istuda on palju raskem,» räägib tekstiilikunstnik Ülle Saatmäe, kes veab samuti täie kire ja hingega algatust «Aitan kaitsta». «See Pika tänava võrgutegemine oli üks üritus meie suurest tegemiste jadast. Käistööliidu algatusel tuli Tallinnas Vene saatkonna lähistel, kahe käsitööpoe ees kokku suur grupp naisi, kellega koos agarasti võrku punusime.»
Kuna aktsioon toimus otse südalinnas, kõikide pilkude all, pealegi Venemaa saatkonna vahetus läheduses, tekkis arvamusi igasuguseid. «Ukrainlannad rääkisid, et astus ligi ka venekeelseid inimesi, kes pahandasid: «Mis te oma rindega siia tulete!»» jutustab Ülle Saatmäe, kes ise osalemise kõrval sündmust ka jäädvustas. «Aga neid varjevõrke tõesti läheb hädasti vaja, me nalja pärast ei tee selliseid asju! Tulid ka ukraina naised ja võtsid oma laulud üles. See võttis ikka vee silmast välja. Siis jõudis selle rahva traagika ja kaitsetahe päriselt kohale. Selline võimas, ühendav hea tahte avaldus.»
Hea tunne oma kätega aidata
Saatmäe panustab ise tekstiilikunstnikuna, kuidas aga saab – tegeleb kangaste värvimisega. «Mul on suured virnad värvitud, kõik ikka kaitsevärvi, rohelised-hallid-pruunid. Mitte musta, valget ega läikivat.» Tekstiilikunstnik tegeleb ka põhitööga, kuid suurema osa vabast ajast pühendab ta Ukraina kaitseks minevate varjevõrkude valmistamisele. «See on päris suur töö. Neli-viis tundi kestis üritus Pikal tänaval ja selle aja jooksul tehti neli suurt võrku valmis. Ise tegime koos viie kunstnikuga ja nelja tunniga valmis 12 ruutmeetrit. Aga hea tunne on oma kätega aidata.»
Otsi ka enda kodukohast üles võimalus tegevusega liituda või loo ise grupp – meie kõigi panus loeb. «Me käime ja juhendame, et kõik saaksid teha,» räägib Jaana Ratas emotsionaalselt. «Oleme kokku pannud võimalikult lihtsad juhised. Need on sellised arenevad juhised, kohe, kui midagi uut teada saame, siis lisame. Alguses lootsime, et sõda on lühiajaline, aga...»
Tänaseks on selge, et vajadus varjevõrkude järele on suur, sest agressori õhurünnakute lõppu ei oska ennustada keegi. Varjevõrkude valmistamise juhendi leiad siit!
/nginx/o/2022/04/05/14464735t1hd74d.jpg)