E, 6.02.2023

Võhivõõraste vastu olnud vanaema avas põgenikele oma Pelgulinna kodu ja südame

Triin Palmipuu
, naine.postimees.ee toimetaja
Võhivõõraste vastu olnud vanaema avas põgenikele oma Pelgulinna kodu ja südame
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Jens koos kolme vanaema korterisse kolinud tänuliku ukrainlannaga
Jens koos kolme vanaema korterisse kolinud tänuliku ukrainlannaga Foto: Jens Jaanimägi

Vanaemad on tihtipeale perekondade vundamendid ja ilmasambad. Kui nad isegi vahel pealtnäha kanged või järeleandmatud on, hoiavad nad pere ja pesakonda koos ning kui vaja tegutseda, astuvad eesliinil. 

Tartlane Jens Jaanimägi rääkis südamliku loo oma vanaemast, kelle korteris elab nüüd Ukraina mürsutule eest põgenenud kolmeliikmeline perekond. See on lugu otsustavusest, ligimesearmastusest ja headusest. 

Jensi Tallinnas elav vanaema on oma elu järjest enam lapsepõlvekodusse Rohuneeme sättinud ning pealinna väikeasumi korter jäi üha tihedamini ning pikemateks perioodideks tühjalt seisma. Samas on see pisike Pelgulinna korter kogu perekonna jaoks hindamatult sentimentaalse väärtusega. Seal elas vanaema 60 aastat, abiellus, kasvatas suureks lapsed ja lapselapsed, lahutas ja veetis meeletult palju elu tähtsaid ja määravaid hetki.

Kodu pole pelgalt neli seina ja lagi vaid toatäied mälestusi
Kodu pole pelgalt neli seina ja lagi vaid toatäied mälestusi Foto: Jens Jaanimägi

Kui Ukrainas algas sõda ja esimesed põgenikud Eestisse tulid, registreeris Jaanimägi vanaema korteri saadaval olevate elamispindade hulka. «Lootsin vaikselt ja naiivselt, et sõda saab varsti läbi ning seda korterit polegi vaja, sest vanaema oli väga selle võhivõõrastele kasutamiseks andmise vastu,» tunnistab Jens. 

«Kuid siis tuli kõne. Meile leiti perekond, kes kohe-kohe tõstetakse oma hotellist välja ja vajavad pea päevapealt uut majutuskohta. Algas telefonimaraton. Helistasime emaga kümneid kordi päevas vanaemale, püüdes teda veenda oma tühja korterit vaid mõneks kuuks suures vajaduses olevale perele loovutama. Alguses tundus asi täiesti lootusetu. Vanaema sõnul selline ei tulevat selline asjade käik elu sees kõne allagi. Korteris olevat tema «terve varandus» pulmakleidist noorusepõlve armastuskirjadeni, ka naabrite suhtumine võõraste majutamisse olevat halastamatu. Tema vana voodi olevat põgenikele liiga kriuksuv, külmkapp valju mürinaga, ahi tahmane, kardinad tolmused ja ärge unustage peamist: riik maksvat lihtsalt liiga väikest pensionit, et sellise asjaga tegeleda.»

Peale tunde kestnuid vaidlusi jõudis perekond siiski kokkuleppeni: vanaema on nõus põgenikega kohtuma, kuid samaaegselt ei väsinud ta toonitamast: see ei tähenda,et ta kedagi enda korterisse laseks.

«Järgmisel päeval ootasin korteris koos elukaaslase ja pagulastega vanaema tulekut. Olin mures, et ta tõepoolest astub sisse ja saadab pagulased otsemat teed uksest välja. Vanaema hoopis astus vaiksel sammul oma pidulikus kostüümis sisse, heitis naistele pilgu peale, teatas, et räägib vaid tšut-tšut (natuke) vene keelt ja vaatas mulle tõsise pilguga otsa: „Mis sa siin niisama seisad? Vaja kaltsud ja fotoalbumid kastidesse panna, et daamidel oleks kappides oma tualettide jaoks ruumi. Homme kolivad sisse.»»

Järgnes tunde kestev vestlus, mille käigus vanaema tutvustas põgenikele viimse detailini korteri iga väiksematki omapära, mida korteris puudutada tohib ja millest „näppe eemal hoida». Lahkudes teatas vanaema pagulastele korduvalt, et tuleb lähipäevil neile korterisse kohvile ning võtab kaasa uued ja modernsele maitsele vastavad kardinad, mille paigutamisel ootab naiste abi. «Oma täielikus vene keele oskamatuses ma pagulaste poolelt vestlusest suurt midagi aru ei saanud, kuid mõistsin siiski lauset, mis läbi terve vestluse naiste suust kõlas: «Bolshoy, bolshoy spasibo!», meenutab Jens ukrainlannade tänulikkust. «Ning vanaema sosistas mulle lahkudes kõrva: «Tegelikult ma olen õnnelik, et asjad nii läksid.»

Vanaema üle uhke Jens palub ka teisi inimesi, kellel oleks võimalik hättasattunuid aidata. «Tean, et paljudel sõpradel on ka väheses kasutuses või täiesti tühjalt seisvaid kortereid. Palun andke Pagulasabile kindlasti nii elukohtadest, kui ka teenustest ja töökohtadest teada, mida saate abivajajatele pakkuda. Korteriturg on viimseni ülekoormatud ja paljudel Ukraina põgenikel pole turvalise elukoha leidmiseks kuhugi pöörduda.» Vajalikku infot saab siit. 

Märksõnad
Tagasi üles